Aleksander August Sibul sündis 4. novembril 1884. aastal Tartumaal Vara vallas Singli talus taluperemehe Peep Sibula (1846–1922) ja Miina Sibula (sünd. Weltbach 1851–1919) viienda lapsena. Isa Peep oli ärksa meelelaadiga mees ja peres valitses vaim, et lastele on vaja haridust anda. A. Sibula lell Juhkum Sibul oli üks neist, kes moodustas koduvallas raamatukogu kuratooriumi, ta oli ametivõimude ees loahankijaks ja vastutajaks 1882. aastal Vara vallas asutatud raamatukogule. Aleksander Sibul õppis lugemise ammu enne kooli selgeks ja sai võimaluse juba varases eas raamatukogu kasutada.

Aleksander Sibul sai hariduse Vara Matjama Vallakoolis (1895–1898) ja Maarja-Magdaleena kihelkonnakoolis (1898–1901). Juba kihelkonnakoolis õppimise ajal tegi ta kaastööd ajalehtedele. 1901-1907 õppis ta Hugo Treffneri Eragümnaasiumis, kust sai alguse tutvus Anton Hansen Tammsaarega ja Bernhard Lindega. Peale koolitee lõppemist töötas ta Helme valla laenu-hoiuühisuse raamatupidajana ja koduõpetajana, tehes samal ajal kaastööd „Postimehe” toimetusele.

1910 – 1916 töötas Aleksander Sibul ajakirjanikuna „Viljandi Teatajas“ ja „Sakalas“. Samal ajal võttis ta osa Viljandi lugemisringi raamatute korraldamise tööst ning kui 1911. aastal alustas selts raamatute laenutamist, siis seltsi raamatukoguhoidjana töötas ühiskondlikus korras Aleksander Sibul. 1916. aastal võttis ta osa A. L. Šanjavski ülikooli vabaharidustöö kursustest, kus kuulas loenguid ka raamatukogude tööst. 1916. aasta lõpus asus ta tööle Helsingisse Soome telegraafivalitsusesse ning tegutses ühiskondlikus korras Helsingi Eesti Haridusseltsi raamatukogu korraldamisel. Seltsis tutvus Aleksander Sibul oma tulevase abikaasa Leenaga.

Tallinna Keskraamatukogu juhtimise töö võttis Aleksander Sibul üle 1920-1921 aastavahetusel. Tema eestvedamisel kasvas senisest lugemistoast välja mitme osakonna ja haruraamatukoguga Eesti suurim rahvaraamatukogu. Tema südameasjaks oli hästikomplekteeritud rikkaliku kogu loomine, mille hävitamise tunnistajaks tal paraku tuli okupatsioonide ajal olla. Oma raamatukogu juhtimise kõrval tegeles Aleksander Sibul aktiivselt Eesti raamatukogunduse arendamisega. Ta oli esimese eestikeelse raamatukogunduse käsiraamatu autor, üks Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu asutajatest ja selle kauaaegne esimees, üle kümne aasta ajakirja „Raamatukogu“ toimetaja.

Ta oli lektoriks paljudel raamatukogundust õpetavatel kursustel ja suur osa tolleaegsetest rahvaraamatukogu juhtidest olid tema õpilased.

Aleksander Sibulat sidus sõprus A. H. Tammsaarega, samuti olid tal tihedad kontaktid B. Linde, E. Hubeli jt-ga. Eesti kirjandusse on Aleksander Sibul oma jälje jätnud A. H. Tammsaarele kirjanduse vahendamise ja soovitamisega. Püsiva kultuuriloolise väärtusega on A. Sibula mälestused Tammsaarest.

1950. aasta oli haritlaste tagakiusamise kõrgaeg Eestis, samal aastal tagandati Aleksander Sibul Tallinna Keskraamatukogu direktori kohalt. Alles aastaid hiljem võisid Keskraamatukogu töötajad taastada aktiivse suhtlemise endise direktoriga ning taas väärtustada tema poolt tehtut. Aleksander Sibul suri 5. novembril 1981, ta saadeti viimsele teekonnale oma raamatukogust.

Aleksander Sibulal ei teostunud plaan jäädvustada kirjalikult oma tegevus Keskraamatukogus. Tütred Astraea (1924-2013) ja Helle (sünd 1928) panid isa eest kirja meenutused Keskraamatukogu arendamisest, täiendades neid oma mälestustega.
Tollele ajale omaselt elas direktor Aleksander Sibula pere ametikorteris raamatukoguhoones (aastatel 1928-1951) ning nende pere kodune elu oli tihedalt läbi põimunud sündmustega raamatukogus.

Astraea Sibul on kirjutanud „… meie kodune elu oli tihedalt läbi põimunud sündmustega raamatukogus. Võtsime osa raamatukogus toimunud üritustest, ühistel söögiaegadel arutati raamatukogus toimunud sündmusi.“ (Sibul 2007, lk 86)
Ametikorteris elamine võimaldas Aleksander Sibulal oma töö ühendada sujuvalt pereeluga. „Isa töökabinet asus just söögitoa all, nii et isa lõunale kutsumiseks piisas, kui ema koputas kannaga isale märguandeks vastu põrandat. Tavaliselt veetis pere kõik söögiajad koos“ on meenutanud Astraea Sibul. (Sibul 2007,lk 89)

Kui 30ndatel viidi kantselei II korrusele, siis „oli emal võimatu kannaga põrandale koputades isale lõunale tulekuks märku anda, tuli mul lipsata ja ema sõnum edasi anda. Neil käikudel kohtasin nii mõnigi kord isa kabinetis istuvat kirjanikku A. H. Tammsaaret, kes mind alati heatahtliku pilguga silmitses. Mõnikord oli ka B. Linde seal, kas üksi või koos A. H. Tammsaarega.“ (Sibul 2007, lk 93)

Puhkuse ajaks sõitis pere tavaliselt Tallinnast ära. Helle Sibul on meenutanud: „Kui Tammsaare elas, vaatasid isa ja Tammsaare oma peredele kevadel suvekorterid valmis – meie ja Hansenid suvitasime enamasti samas kohas – Narva-Jõesuus, Võsul, Elvas. Isa sai küll suvel kuu aega puhkust, aga keegi oli teda ikka tööl asendamas, sest raamatukogu oli suve läbi lahti. Olime vahel Narva-Jõesuus kolm kuud järjest. Isa käis meid vaatamas ja sõitis jälle tööle tagasi“. (Sibul 2007, lk 110)

Astraea Sibul on kahe pere – Sibula ja Tammsaare - tihedat läbikäimist suvepuhkuste ajal kirjeldanud järgmiselt:

„Kirjaniku lemmiksuvituskoht oli Narva-Jõesuu ja et ka Sibula perekonnal oli kavatsus 1932. a. suvi veeta Narva-Jõesuus, siis tekkis pereisadel soov koos sõita pühapäevaks Narva-Jõesuusse suvekorterit otsima. Sel puhul tuli kirjanik eelnevalt Sibula korterisse asja arutama. Ta näis kuidagi väiksena, kössitõmbununa. Lepiti kokku, et väljasõit toimub laupäeva öösi, et hommikuks Narva-Jõesuusse jõuda. Pühapäevane päev oli ette nähtud suvekorteri otsimiseks, tagasisõit pidi toimuma ööl vastu esmaspäeva. Kokkuhoiu mõttes sõideti III klassi vagunis, kus olid kõvad puupingid. Koos perekonnaga sõideti II klassis, kus olid pehmete valge-sinitriibuliste istmetega kupeed. Meie pered ei sõitnud koos. Esmalt saabus Narva-Jõesuusse meie perekond, mõne nädala möödudes kirjaniku pere. Suvilad asusid lähestikku, nii käidi üsna tihedalt läbi. Tavaliselt mindi hommikupoolikul koos mereranda, kuhu oli küllaltki pikk maa.

Käthe Hansen ja Leena Sibul kõndisid tavaliselt ees, lapsed — Riita ja Erik Hansen ning Astraea ja Helle Sibul — naerdes ja vadistades järel. Riita Hansen oli 1932. aastal 11-aastane sihvakas pikasääreline preilihakatis, küllalt tark ja iseteadev. Tema 3-aastane vend Erik oli aga äärmiselt armas valgejuukseline poisike, keda kodused kutsusid Pussaks.

Ei ole siis imestada, et tundsime oma uutest mängukaaslastest suurt rõõmu, pealegi olid need tublid hästiarenenud lapsed. Möödus suvi ja katkes läbikäimine kahe pere laste vahel. Elati üksteisest küllaltki kaugel, pealegi ei käinud tüdrukud ühes koolis. Riita Hansen õppis E. Lenderi eragümnaasiumis, mina aga alustasin oma õpinguid Tallinna XIV algkoolis Tatari tänavas.“  (Sibul 2000)





* Järgnevad postkaardid pärinevad Astraea ja Helle Sibula erakogust. Klikkides postkaartidel, saab lugeda lisainfot. Tekstid, mis paiknevad postkaartide kõrval, on postkaartidelt maha kirjutatud muutmata kujul.