-
-
Helilooja Edgar-Heinrich Arro sündis 24. märtsil 1911. Sünnilt tallinlane, möödus kodulinnas ka Edgar Arro lapsepõlv ja koolitee. Kodus peeti muusikast väga lugu - suureks autoriteediks oli isa Aleksander Arro ja tee muusika juurde tuligi nimelt tema kaudu. Edgar Arro: "Isa oskas harmooniumi mängida, tundis nooti. Peamiselt mängis koraale ja mõningaid valsikesi." Isa Aleksander (1878-1968) töötas vabrikus, elukutselt oli aga luksepp. Ema Maria (1884-1973) oli kodune. Peres oli kokku kolm last, peale Edgari veel Benita Hermine (1913-1994) ja Astrid (sünd. 1916).
Edgari onud Arthur ja August-Heinrich Arro (1879-1939) olid kodanlikul ajal isetegevuslikud heliloojad, kirjutades põhiliselt puhkpillipalu ja laule.
Arthur Arro oli õppinud trompetit Varssavi ja Moskva konservatooriumis ning tegutses muusikaõpetajana ja puhkpilliorkestri juhina Tallinnas. Kui onu oma laule oma vennapojale Edgarile näitas, tuli ka noorel poisil tahtmine muusikat kirjutada. Lisaks lauludele armastas Arthur Arro kirjutada ka valsse ja polkasid.
Ka teine onu, August-Heinrich, oli andekas helilooja, kelle looming sai hinnatud Lauljate Liidu preemiaga. August-Heinrich Arro oli Eesti Panga ametnik, vabal ajal orkestreeris omaloodud lugusid puhkpilliorkestrile. Orkestris oli ta ise olnud ka bassimängija. Mõlemad onud laitsid muusikuelu maha ja ei andnud Edgarile muusikuteele mineku soovitust. -
Esimene Tallinna Konservatooriumi haridusega eesti helilooja
Edgar Arro tundis suurt huvi looduse vastu, aga elukutse valik langes siiski muusika kasuks. "Kodus oli harmoonium. Mängisin kõike, mis pähe tuli. Armastasin mängida pimedas toas, sest pimedas jooksid sõrmed kuidagi paremini ja väledamini. Väga meeldis improviseerida," on Edgar Arro meenutanud. Heliloomingus tehtud esimene katsetus on aastast 1928, siis kirjutas Edgar Arro esimese pala "Hümn". Keskhariduse sai Arro Tallinna Kaarli Koguduse Eraühisgümnaasiumis.
Edgar Arro: "Mind pandi väga tihti koolipidudel klaverit mängima, kuna kaasõpilased tahtsid tantsida, siis tolle tõttu ei ole ka ise saanud tantsu selgeks õppida." 1929. aastal keskkooli lõpetamise puhul kirjutas Edgar Arro "Abiturientide marsi", mille ka ise kooli lõpuaktusel ette kandis. Olles käinud mõned kuud klaveritundides oma onu Arthuri naise juures ja lisaks uurinud Anton Kasemetsa õpikut "Muusika algõpetus", küpses soov astuda Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni erialale. -
Edgar Arro: "Kavatsesin kohe hakata heliloomingut õppima, kuid sellest ei tulnud midagi välja. See oli augustikuul 1929. aastal, kui vastuvõtueksamil selgus, et ma üldse midagi ei tea." Kompositsiooniklassi nimekirja Arrot esialgu ei arvatud. "Professor August Topman viis mind oreliklassi. Mind pandi istuma suure instrumendi ette, löödi Punschel ette, anti juhuslik koraal kätte ja pidin seda mängima," on Arro kirjeldanud. 
"Härra Arro, kõigepealt hakkame siiski orelit õppima,” lausus professor >August Topman 18-aastasele Arrole pärast konservatooriumi vastuvõtueksameid. "Vastu ma muidugi ei hakanud, mõtlesin, et ka Artur Kapp ja paljud nimekad mehed olid kõigepealt orelit õppinud,” on Arro meenutanud. Ajavahemikul 1929-1935 oligi Edgar Arro August Topmani oreliklassi õpilane. Konservatooriumis oli E. Arro tuntud ka hea improviseerijana. Improvisatsioon oli kõigil oreliklassi õpilastel kohustuslik. -
1934. aastast hakkas Arro õppima paralleelselt orelimänguga ka kompositsiooni, kus õppejõuks sai professor Artur Kapp, kes oli tuntud oma nõudlikkusega. Artur Kapp ei armastanud kunagi oma õpilasi kiita, aga noor inimene teadagi vajab siirast tunnustust.
Edgar Arro on meenutanud, et kõige suurem kiitus oli see, kui Artur Kapp (kätt südamele pannes) ütles: "T e i l on siin midagi, mida mõnel t e i s e l ei ole." Professor Artur Kapp rõhutas Edgar Arro sõnul oma õpilastele alati, et muusikas on kõige tähtsam hing, kindlaks nõudmiseks oli kunsti kordumatus. "Mu õpetaja Artur Kapp ütles alati: "Kirjutada tuleb südamega." Õige! Kui tunned, et süda läheb nii-öelda lahti, siis haarab töö sind ennast ja suudab pärast haarata ka teisi. Kui seda spontaanset loomingulisust ei teki, siis parem ära proovigi!"
Edgar Arro: "Sageli seadis Artur Kapp loomingualaseks eeskujuks Bachi ja Tobiase, kuna mõlemad olid suured "kontrapunktistid". Improvisatsioon oli lahutamatu seoses Artur Kapi isiksusega. Suure meisterlikkusega, fantaasiaküllaselt armastas ta improviseerida orelil. Taoliste võimaluste puudumisel astus ta pühapäeval kuhugi kiriku ning improvisees pealaulule eelmängu, kaotades sageli ajataju."
Edgar Arro: "Igast õpilastööst armastas professor otsida hinge, südant. Nii ei olnud tähtis tunnitöö hulk, vaid sisu. Loomingut kuulates armastas maestro tunnis mööda klassi edasi-tagasi käia, piip hambus. Professori reageerimine kuuldule oli: "Võib!" või siis vaikne nohin. Esimene tähendas head, teine halba hinnangut.". Tallinna Konservatooriumi oreliklassi lõpetas Edgar Arro 1935 ja kompositsiooniklassi aastal 1939. Konservatooriumis oli E. Arro hea improviseerija. Improvisatsioon oli kõigil oreliklassi õpilastel kohustuslik, see oli ka osa eksamist. -
Konservatooriumi lõputöödeks said "Sümfooniline avamäng" (1939) (helilooja ainuke teos selles žanris) ja üheosaline orelisonaat C-duur (1937). Tollal ei nimetatud kiitusega lõpetamist ja E. Arro diplomil oli märgitud: looming – viis, harmoonia – viis, kontrapunkt – viis, fuuga – viis, orkestreerimine – viis, koorijuhtimine – viis. Leo Normet on meenutanud: "Edgar Arrost sai esimene eesti konservatooriumiharidusega helilooja, kellel oli annet ja tahtmist luua muusikat meil tollal nii erinevateks tunnistatud loomingulaadides."
Kompositsiooniklassi lõpetamise järel toimus "Estonias" kontserdisaalis õpilaskontsert. Seal kanti ette Edgar Arro orelisonaat. Konservatooriumis õppis Edgar Arro kokku kümme aastat (1929-39). Samal ajal mängis ta džässorkestrites, et õppimiseks raha teenida ning kirjutas tantsumuusikat.
1936. aastast oli Edgar Arro "Raadio-Ringhäälingu" organist, interpreediamet jäigi esialgu põhitööks. Igal hommikul esines Edgar Arro raadioeetris 20-25 minutilise oreliimprovisatsiooniga, mis pakkusid organisti Hugo Lepnurme meenutuste kohaselt kuulajatele suurt huvi. Lisaks ringhäälingule mängis ta aeg-ajalt mitmes Tallinna kirikus, juhatas koore ja andis klaveritunde.Edgar Arro: "Pärast Konservatooriumi lõpetamist jätkasin ametit Eesti Raadio organistina ja andsin klaveritunde kuni 1941. aastani. Juulikuuni, mil mind mobiliseeriti." Arro on öelnud oma tolle aja loomingu kohta: "Jaroslavli perioodile tagasi vaadates leian, et ei ole kunagi nii intensiivselt töötanud heliloomingus kui sellel suhteliselt lühikesel perioodil, jaanuarist 1943 kuni 1944. aasta septembrikuuni. Ma kirjutasin selle pooleteise aasta jooksul ligi 500 oopust."
1941. aasta mobilisatsioon viis Edgar Arro kodust kaugele. Detsembrist 1942 oli Edgar Arrol Jaroslavlis võimalus kuuluda Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite koosseisu. -
Aastatel 1944–1978 õpetas ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikateoreetilisi aineid (aastast 1972 professor, 1968–1977 muusikateooria kateedri juhataja) ning aastatel 1944–1952 töötas paralleelselt teooriaõppejõuna ka Tallinna Muusikakoolis. "Pedagoogiks pole ma kunagi saada tahtnud ja sattusin konservatooriumi õppejõudude hulka rohkem olude sunnil", on Edgar Arro öelnud. 1952. aasta jaanuarist kuni 1966. aastani oli Edgar Arro Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse vastutav sekretär. Edgar Arro on meenutanud oma õpetajatööd: "Miskipärast jäävad mulle just halvemad õpilased meelde. Just nendega on olnud huvitav töötada. Otsekui sportliku kirega püüad teha mõne keerulise mõiste selgeks ja kui see õnnestub, tunned suurt sisemist rahuldust. Üliõpilasi me ju kuhugi kõrgele mägedesse viia ei saa - kool annab ainult teadmiste miinimumi. Eks elu näita, kuhu üks või teine välja jõuab." -
Tallinna Konservatooriumi õppejõu töös olid õpetatavateks aineteks solfedžo, harmoonia, eriharmoonia, improvisatsioon, orel ja kompositsioon. Edgar Arro juures on õppinud teiste seas Arvo Ratassepp, Kuno Areng, Ants Üleoja, Olev Oja, Harald Uibo, Eri Klas, Erich Kõlar, Heino Kaljuste, Uuno Taremaa, Olev Sau, Viktor Ignatjev, Viktor Gurjev.Arro tolle aja õpilased, heliloojad Ester Mägi ja Harri Otsa meenutavad Edgar Arrot kui muusikateooria õpetajat nii: "Väga väljapeetud, väga kinnine, väga täpne, väga korrektne, väga väärikas, kõigesse ja kõigisse distantsiga suhtuv." Veljo Tormis on öelnud: "Edgar Arro oli esimene loominguõpetaja, kellelt sain julgustust, kes oskas juhendada asjalikult ja konkreetselt, kelle järjekindlast suunamisest oli suur kasu. Ta ei meelitanud heliloominguga tegelema, hoiatades korduvalt, et see pole lillepidu, aga just ilustamata hinnang tegelikkusele äratas minu soovi kirjutada." -
1952-66 töötas Edgar Arro ENSV Heliloojate Liidu juhatuse vastutav sekretärina.
1956 sai Edgar Arro dotsendiks, 1968 teooriakateedri juhatajaks ja 1972. aastal professoriks.
Eesti NSV Heliloojate Liit alustas tegevust 1944. aastal. Selle juhatusse kuulus Edgar Arro asutamisest alates. 14 aasta jooksul oli Edgar Arro seal vastutav sekretär ja juhendas ka noorte ja algajate heliloojate seminari. Sealt seminarist on läbi käinud tuntud eesti heliloojad, teiste seas Veljo Tormis, Heino Jürisalu, Ants Sõber, Gennadi Podelski, Arne Oit ja Evald Vain.
Edgar Arro suri Tallinnas 24. detsembril 1978. Ta on maetud Metsakalmistule. -
Looming
Edgar Arro: "Idee võib sündida kas vaikuses, endaga üksi olles või kõige lärmakamas seltskonnas. Ja kui juba idee on, siis hakkab ta vaevama, realiseerimist nõudma... Istud klaveri taha, püüad viisi jorutada, kui mõni võõras kuuleks, oleks piinlik..." -
Enn Saluri = Edgar Arro
"Alates oreliõpingutest konservatooriumis kirjutasin paralleelselt kogu aeg kodus heliloomingut, mis mul ka kõik säilinud on. Nendel paladel on igasugused kõlavad nimetused. See on kergesisuline muusika ilma tekstita – fokstrotid, tangod, aeglased valsid, marsid, sõnadeta laulud. Regulaarsed õpingud heliloomingus algasid siis, kui olin kompositsiooniklassi õpilane." Leo Normet on kirjutanud: "Arro mängis, improviseeris ja kirjutas väga tõsist orelimuusikat, ent samas avaldas Enn Saluri varjunime all moodsaid tantsulugusid."
Küsimusele: Kas looming on rõõmu pakkunud? On Edgar Arro vastanud: "Looming on vähe rõõmu pakkunud, vihaseks on küll teinud. Võib-olla ei tea ise loomingu momendil teatud teose tempot, käid ringi kinnisideega ja arvad, et see on õige. Olen enamasti kirjutanud öösiti, peale tööd. On olnud väga pika aja "sünnitusvalusid".
Siin on näitena "Kiigelaul" (1949). Seda laulu olen peaaegu terve aasta viimistlenud, kusjuures meloodia tuli kohe, tekst inspireeris. Aga suured raskused seisid klaveri saate kujundamises, et anda sellele kiige õõtsumist ja nõtkust. Ja tolle tõttu ma peaaegu terve aasta otsisin seda harmooniat sellele laulule, kuni ma ta ükskord leidsin. Meloodia aga ei ole muutnud pärast enam ühtegi nooti. Mõnikord saab pala kätte kiirelt, mõnikord läheb kaua."
KUULA: Kiigelaul (sõnad Lilli Promet) esitavad Viktor Gurjev, EREO, dirigent dirigent Rostislav Merkulov
Loomingulisel teel on olnud ka tagasilööke nagu Edgar Arro on märkinud: "Olen pakkunud aga ka niisugust loomingut, mida ei võetud vastu, mis ei osutunud heaks… Kõik asjad ei õnnestu, kuigi tahad. Saad hiljem ka aru, et puudub see "midagi"."
Edgar Arro on öelnud: "Pole halbu ja häid žanre, häid ja halbu loomingulisi meetodeid, on vaid halvemad ja paremad teosed." -
Armunud väikevormidesse
Laulud ja oreliteosed-kaks juhtivamat ja populaarsemat žanri Edgar Arro loomingus. Laulukirjutajana algab Edgar Arro intensiivne heliloojategevus. Viljakas laululooming hõlmab neljakümnendaid-viiekümnendaid aastaid. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel on vokaal- ja instrumentaalmuusika vahekorrad võrdsustunud ja kaldunud isegi viimase kasuks.
KUULA: Hällilaul esitavad Lauri Saatpalu ja Katrin Mandel
Sõja-aastad olid Arrole viljakas periood, ta kirjutas soolo- ja koorilaule, kantaadi "Võitlev kodumaa" (1943) ja muusikat rindekontsertidele. Helilooja Leo Normet on meenutanud: "Jaroslavlis sai Edgar Arrost esmajoones laulumeister." Eesti heliloojate arv Jaroslavlis ei olnud suur. Konservatooriumi lõpetajaist olid seal peale Edgar Arro veel Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks. Oma heliloomingulist teed seal just alustaski Hugo Lepnurm." Sõjajärgsete aastate loomingust on eesti muusika kullafondi jäänud hulk koori-, soolo-, rahvalikke ja estraadilaule. Paljud laulud on valminud konkreetsete tellimuste jaoks või siis kirjutatud kogumike, põhiliselt koolilaulikute ja koorilaulude kogumike jaoks, mille koostajaks Edgar Arro on olnud. Ka lauluvõistlused on innustanud Edgar Arrot kirjutama ja laulud on hinnatud ka preemiatega, näiteks "Rahulaul" (1950) ja "Õnn" (1946).
Jaroslavli perioodi üheks olulisemaks instrumentaalteoseks oli orelipala "Maestoso" (1963), millega helilooja meenutas kuue sajandi eest toimunud Jüriöö ülestõusu. Edgar Arro: "Moskva suures saalis oli 23. aprillil 1943 Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistamine. Sel puhul paluti mul kirjutada üks orelipala ja ma kirjutasin Hugo Lepnurmele siis "Maestoso" orelile."
Edgar Arro: "Väikevormid - see on üks lõputu armumine. Aega ei ole loominguks kahjuks palju. Mul on tava oma töid kaua viimistleda, võib-olla seetõttu on ka produktiivsus väikesevõitu. Meloodia tuleb, saate leidmine võtab kaua aega". -
1940.-50. aastate loomingus on Edgar Arrol sega-, nais-, mees- ja lastekooride, soolo-, rahvalikke ja estraadilaule, teiste hulgas "Kodulinn Tallinn," "Meelest kodu ei kustu iial," "Kiigelaul", "Pirita", "Heinal", "Pärnu lahel", "Rõõmuvalss", "Unelaul", "Kõnnin koidu säravas süles".
KUULA: "Heinal" esitavad Ia Uudelepp, EREO, dirigent Rostislav Merkulov
KUULA: Kas mäletad (sõnad Otto Roots) esitavad Georg Ots, EREO, dirigent Rostislav Merkulov
KUULA: Matkamälestusi (sõnad Otto Roots) esitavad Harry Vasar, Georg Veting, Evald Jaansoo, Verner Gerretz, klaveril Ilmar Talvik
KUULA: Mis sina sõnuta laulad esitab Jüri Pärg, klaveril Toivo Peäske
KUULA: Õnn esitab RAM, dirigent Kuno Areng -
"Kodulinn Tallinn"
"Mulle meenub mu kodulinn Tallinn…." Edgar Arro laul, mis on saanud Edgar Arro motoks, sisaldades peaaegu kõiki helilooja loomingule iseloomulikke jooni: viisiilu, lihtsust, meeleolukust, koloriiditunnet, kujunduslikku elegantsi. 1943. a Otto Rootsi sõnadele Jaroslavlis loodud laul on erand unustusse vajunud lööklaulude seas. "Otto Rootsi tekst haaras mind kohe. Kui seda teksti lugesin, hakkas viis kohe kõrvus helisema. Teksti oli vähe, ainult refrääni osa: "Mulle meenub mu kodulinn Tallinn." Esimest osa tollal üldse ei olnud. Nii kirjutasin viisi ühehäälselt akordimärkidega üles ja mängisin teistele ette. Laul paluti mul orkestreerida ja kuna ta muidu oleks olnud väga lühike, ilma eelosata, siis ma kirjutasin algusse tromboonisoolo. Selle trombooniviisi saatis Boris Kõrver Otto Rootsile, kes kirjutas sellele sõnad. Ma ei mõelnud, et seda esimest osa üldse keegi laulma hakkab, vaid kujutlesin seda alati tromboonisoolona. Nüüd heidetakse mõnikord ette, et see laul on kole suure ulatusega!"
KUULA: "Kodulinn Tallinn". Sõnad Otto Roots. Esitab Georg Ots, EREO, dirigent Aleksandr Rjabov -
Edgar Arro sulest on pärit ka mitmed tuntuks saanud lastelaulud.
KUULA: Punamütsike (sõnad H. Andresson) esitavad Sirje Lillemets ja Venda Tamman, akordion
KUULA: Emale (sõnad Maimu Linnamägi) esitab Maria Listra, saadab Urmas Lattikas
KUULA: Naerulaul (sõnad Erika Esop) esitab Sirje Lillemets
KUULA: Vihule (sõnad rahvaluule) esitab Tallinna Haridustööliste Naiskoor, dirigent Lembit Verlin
Kooriteostest 1960.-1970. aastatel on märkimisväärsed eelkõige tsüklid "Pühajärve pildid" (1965) segakoorile, "Seitse silplaulu" (1967) ja "Laulud poistest" (1972) naiskoorile ning lisaks veel seitse iseseisvat laulu meeskoorile (1971). "Laulud poistest" on rahvaviisihõnguline kompositsioon rahvaluule tekstidele, milles on palju rütmirikkust ja huvitavaid tämbrileide, noodis on rohkesti viiteid ettekande maneerile (näiteks: mõnusa aasimisega, nokkiva kaastundega, õrritavalt, pahuralt, tögades jm). -
"Rummu Jüri" ja "Tuled kodusadamas"
1950-ndatel aastatel oli Arro üks meie operetižanri eestvedajaid. Helilooja Leo Normetiga kahasse kirjutati muusikaline komöödia "Rummu Jüri" (1954, esietendus Vanemuises 1954) ja operett "Tuled kodusadamas" (1958, esietendus Estonias 1958). Eriti sai populaarseks esimene, mida lavastati nii Eestis kui ka välismaal. Muusikalise komöödia "Rummu Jüri" esietendust 1954. aastal võib pidada eesti opereti sünniaastaks.
KUULA: Gunnari laul operetist "Tuled kodusadamas" esitavad Ants Haasma, ERSO, dirigent Vallo Järvi
KUULA: Juhani laul operetist "Tuled kodusadamas" esitavad Ott Raukas, EREO, dirigent Vallo Järvi
KUULA: Anne ja Mati duett operetist "Tuled kodusadamas" esitavad Sophie Sooäär ja Endel Pärn, EREO, dirigent Vallo Järvi
KUULA: Lea laul "Koju kutsub sind kevadine Tallinn" operetist "Tuled kodusadamas" esitavad Asta Vihandi, ERSO, dirigent Vallo Järvi
KUULA: Lea laul Lepatriinu operetist "Tuled kodusadamas" esitavad Paula Padrik, ERSO, dirigent Vallo Järvi
-
Nii soolonumbrid kui rahvastseenid tõendavad heliloojate oskust leida tabavalt mahlakaid muusikalisi kujundeid ja neid ka arendada (nt "Tõmba Jüri"). "Rummu Jüri" etendati teatrilaval ühtejärge enam kui kümme aastat, kokku ligi 250 korral. Leo Normet on märkinud: "Ilmselt valmis teos sel ajal, mil publik vajas niisugust lavalugu kui "Rummu Jüri" ja suur teene oli Udo Väljaotsa harukordsel lavastusel, mis hoidis tükki elus 15 aastat, 1954-1969.”
KUULA: Eltsu laul muusikalisest komöödiast "Rummu Jüri” esitavad Ester Lepa, ERSO, dirigent Vallo Järvi
KUULA: Jüri etteastelaul muusikalisest komöödiast "Rummu Jüri” esitavad Georg Ots, ERSO, dirigent Vallo Järvi
KUULA: Jüri laul muusikalisest komöödiast "Rummu Jüri” esitavad Georg Ots, ERSO
KUULA: Poiste laul muusikalisest komöödiast "Rummu Jüri" esitavad Heino Otto, tenor, Artur Linnamägi, bass, ERSO, dirigent Vallo Järvi
KUULA: Reinu laul muusikalisest komöödiast "Rummu Jüri" esitavad Alfred Mering, ERSO, dirigent Vallo Järvi
KUULA: Tilde ja Värdi duett muusikalisest komöödiast "Rummu Jüri” esitavad Sophie Sooäär, Valter Luts, ERSO, dirigent Vallo Järvi
Ajaloolisel sündmustikul põhinev "Rummu Jüri" on rahvalik muusikaline komöödia, samas "Tuled kodusadamas" on kaasaegse süžeega kammeroperett. Leo Normet on öelnud: "Arro oli juba loomupäraselt helipildi täiuslikkuse taotleja. Tema muusikas oli algusest peale kõik omal kohal. Ei liigseid sõnu ega žeste." -
"Kuidas me siis koos töötasime? Väga lihtsalt: jagasime numbrid omavahel ära. Vaatasime, et kummalgi oleks kõike: nii lüürilisi kui ka humoristlikke numbreid. Ja kui esimesed ja põhilisemad lood olid kummalgi valmis saanud, siis hakkasime vastastikku nende järele joonduma, et ühed ja samad tegelaskujud saaksid ikka ühtse muusikalise iseloomustuse. Kaalusime ka hoolikalt läbi tonaalse plaani, et selleski osas saavutada vajaduse järgi kas ühtsust või kontrastsust," on meenutanud Leo Normet ja lisab: "Jah, koos töötada oli tõesti väga huvitav." -
Rahvaviisid
"Rahvaviis on olnud mulle nagu pühadus, mida olen tahtnud säilitada puutumatuna tema algses ilus, lisades ainult harmooniliste ja polüfooniliste võtetega vastava fooni,“ on Edgar Arro öelnud. Kui vaadata orelile loodud rahvaviiside vihikuid, siis igaühes neist on helilooja tõesti oma põhimõttest igal pool kinni pidanud. Rahvaviise orelile on 57, kuues vihikus. Esimene vihik on aastast 1968, viimane kuues vihik on kirjutatud 1978. aastal. Helilooja ütlust mööda tunneb eesti rahvas vähe oma viise ja orelivihikutega ongi püütud neid rahvale lähendada kaasaegses kõlarikkuses. Eesmärgiks on Arrol just rahvaviiside tutvustamine, luues igale viisile vastava karakterpärase ümbruse, meeleolu ja andes neile ka selgepiirilise vormi. Rahvaviise pole Edgar Arro ise kogumas käinud, vaid on need võtnud Herbert Tampere kogumikest "Eesti rahvalaule viisidega". Rahvaviise on Edgar Arro oma loomingus alati silmas pidanud ja kasutanud. Veljo Tormis on meenutanud, et keskkoolis õppides kirjutas ta populaarsete laulude seadeid, mida näitas ka Edgar Arrole. Veljo Tormis: "Arro andis nõu, juhatas rahvalaulu poole, et see aitab leida oma helikeelt. Ta ütles: "Kui ise ei oska viisi teha, võta rahvaviis!" See päästis mind, olen Arrole selle eest siiamaani tänulik." -
Orel - Arro muusikaline emakeel
Kui laulumeistreid võib leida eesti professionaalses muusikas igas ajajärgus, siis orelile kirjutajaid palju ei leia. 1970-ndatel aastatel ei ole Edgar Arro kõrvale peaaegu kedagi seada. Leo Normet on öelnud: „Kui Edgar Arrol oli muusikalist emakeelt, siis oli selleks ilmselt just orelikeel. Seda valdas ta kõige suveräänsemalt kõikides tolle avaldustes, sest juba orelikõla oli temale üks heliloominguks inspireerijaid.“ Eesti tuntud organist Hugo Lepnurm on omal ajal maininud, et Arro oreliteosed võiks saata kasvõi maailma otsa – nende lihtne ja arusaadav helikeel on meeldinud igal pool, kus ta neid mänginud on.
Edgar Arro oreliteosed on omaette etapp meie muusikas. Need on arrolikult täpse ja peensusteni töödeldud faktuuriga, avades kõik oreli võimalused.
Rikkalik kvardikõla ja kvartakordide kasutamine on tingitud rahvaviisidest enestest, sest on ju kvart ka eesti rahvamuusikale üks tüüpilisemaid intervalle.
Arro oreliteoste iseloomustamiseks võib välja tuua mõned üldjooned:
1)laadiline rikkus,
2)rohked polüfoonilised võtted,
3)polütonaalsus,
4)rohked kromatismid,
5)mitmekesine rütmika.
Esimene Edgar Arro orelipala kannab küll aastanumbrit 1935, sai aktiivne kirjutamine selle instrumendile alguse mitukümmend aastat hiljem. -
Õppeülesannetena kirjutas E. Arro konservatooriumis suurematest teostest Variatsioonid orelile ja Sonaadi orelile.
KUULA: Sonaat C-duur orelile. Esitab Aare-Paul Lattik, orel
1961. aastal ehitati "Estonia" kontserdisaali orel ja see oli ka Arrole otsese tõuke andjaks oreliteoste loomisel 1960-ndatel aastatel.
Arro kuulsaim kogumik on "56 eesti rahvaviisi" (kuus vihikut, loodud aastatel 1968-1978) ja samuti väärib märkimist "Viis kontrasti" (1963). Peale selle on ta seitsme koraaliprelüüdi (1938), orelisonaadi (1939), palade "Maestoso" (1943), "Mõtisklus" (1963), "Basso ostinato" (1964), "Toccata" (1964) ja "In memoriam" (1964) autor.
KUULA: "Mõtisklus" esitab Hugo Lepnurm, orel
KUULA: "Toccata" esitab Hugo Lepnurm, orel
KUULA: "Basso ostinato" esitab Hugo Lepnurm, orel
KUULA: "Viis kontrasti" esitab Andres Uibo, orel
"Viies kontrastis" peituvate harmoonia ja tämbri väljendusvõimaluste paljutahuline tunnetamine muutub rahvaviiside vihikutes veelgi erksamaks ja „Viie kontrasti” põhjal võib teha rea üldistusi, mis laienevad ka teistele tsüklilistele teostele („Neli miniatuuri” ja „Viis rahvaviiside vihikut”):
1) hea instrumendi tundmine,
2) reastus kontrasti printsiibil,
3) rikas harmoonia,
4) huvitavad tämbrivõimalused,
5) mitmekesisus faktuuris,
6) lähtumine kvardikõlast,
7) rohke paralleelne liikumine.
"Neli miniatuuri" on vahelüliks "Viie kontrasti" ja rahvaviiside vihikute vahel. -
Eesti rahvaviiside vihikud orelile
KUULA: Eesti rahvaviisid orelile, I vihik, 3. lugu, Kodu nutab mõrsjat (Hanila) esitab Andres Uibo, orel
Rahvaviise on orelile 57, kuues vihikus, igas vihikus 8-12 pala. Organist Hugo Lepnurm on märkinud: „Igal vihikul on siiski kuidagi oma, teistest erinev üldilme. Kõige „avangardistlikum“ on II, kõige stiilikirjum I, sisult sügavaim viimane, VI vihik.“ Viimane on tõepoolest helilooja sügavaim kummardus meie rahvaviisile ja orelile.
KUULA: Eesti rahvaviisid orelile, II vihik, 9. lugu, Oi tule üles (Hargla ja Sangaste) esitab Andres Uibo, orel
KUULA: Eesti rahvaviisid orelile, III vihik, 1. lugu, Sarvepuhuja (Hargla) esitab Andres Uibo, orel
KUULA: Eesti rahvaviisid orelile, IV vihik, 3. lugu, Kes sääl keero looga mõtsan (Räpina) esitab Andres Uibo, orel
KUULA: Eesti rahvaviisid orelile, V vihik, 8. lugu, Viire takka (Muhu) esitab Andres Uibo, orel
KUULA: Eesti rahvaviisid orelile, VI vihik, 8. pala, "Peremees, peremehike" (Pilistvere) esitab Andres Uibo, orel
Leo Normet: "Edgar Arro "Eesti rahvaviisid orelile" tähtsust eesti oreliloomingule ei ole vist palju võrrelda Heino Elleri "13 pala eesti rahvaviisidele" tähtsusega meie klaverimuusikas. Arro on siin sattunud lausa ootamatute tämbri- ja faktuurikasutamise võimalustele. Väga peen on rütmika kasutus! On ilmselt seaduspärane, et loomingulisel kõrgastmel viibides valis Arro eneseväljenduseks just orelikeele. "Edgar Arro on rahvaviiside töötlustega Heino Elleri vääriline," on öelnud Veljo Tormis. -
Kammermuusika
1936. aastal Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi poolt viiuli- ja klaveripalade võistlusele esitas Edgar Arro viiulipala "Legend". "Legend" on Arrol kirja pandud kompositsioonitudengina 3. kursusel. Selle võistlusel sai esikoha Evald Aava „Tants“, teist ja kolmandat kohta jagasid Edgar Arro ("Legend") ja Eduard Oja ("Poeem"). "Legendi" esmaesitajateks olid Rudolf Palm ja Bruno Lukk. Edgar Arro: „Peale Luki-Palmi kontserti saatis mulle üks siiasaadik tundmatu isik anonüümse kaardi, kuhu teisele poole oli kirjutatud: "Teie "Legend" on jumalik!" Artur Kapile ei näidanud Arro oma pala ei enne ega ka pärast võistlust: „Lihtsalt ei julgenud näidata, kartsin, et ei tea, mis ta ütleb.“ „Legendi“ on omal ajal palju esitanud tuntud eesti viiuldaja Vladimir Alumäe.
KUULA: Legend esitavad Ines Rannap, viiul ja Helju Tauk, klaver
Populaarse laululoomingu kõrval paistavad silma instrumentaal-kammermuusika valdkonnas "Kontrastid" keelpillikvartetile (1966), "Neli pala puhkpillikvintetile" (1968), "Rahvatoonis" viiulile ja klaverile, tsükkel klaveripalu noortele ning orelimuusikas "Viis kontrasti" (1963), "Neli miniatuuri" (1967) ja viis vihikut eesti rahvaviise. Autori sõnul leidis ta neis teostes väljapääsu kummitama jäänud ühekülgsusest.
-
Klaverile
Eesti tantsuviis
Hetk
Hällilaul
Kaks valssi
Pillilugu
Lihtsad variatsioonid eesti teemale
KUULA: Lihtsad variatsioonid eesti teemale, esitab Peep Lassmann
Klaveripalade tsükli "10 klaveripala noortele" kohta on Edgar Arro täpsustanud: "Käsitletud on mitmesuguseid laadilisi, rütmilisi, faktuurilisi ning kõlalisi probleeme. Muusikaliste väljendusvahendite eriilmelisus kujundab iga tsükliosale ka erineva sisu." Kergel sammul: "Rahvaviisitaolise meloodia saateks on suured sekundid. Intervallsekund omab dissoneerivat kõla ning nõuab tavaliselt lahendust heakõlalisse intervalli. Siin nii ei toimita. Marsitaolise meloodia saates järgneb üks dissonants teisele, andes palale omalaadse koloriidi ja karakteri. Põikhelisid käsitletakse teises palas "Risti-põiki", põikheli tekib kui laadi heli kõrgendusi või madaldusi viime üle teise häälde. 3. pala "Oja ääres" iseloomulikeks kujunditeks on arpedžeeritud akordid. 4. lugu "Idamaine meloodia" – kahekordne harmooniline laad, mida nimetatakse ka ungari, mustlase või idamaiseks laadiks. 5. palas "Lugu mustadel klahvidel" on kasutatud pentatoonilist ("penta" – viis) laadi. Järgmine, kuues pala „Kaks meeleolu“ on käsitletud kahte kontrastset meeleolu. Laulev ja kiirem-tunglev. 3-osalises vormis korratakse esimest osa teisendatud kujul. 7. pala on Polka, kirjutatud tervetoonilises laadis - ainult suurtest sekunditest koosnev kuueheliline laad. "Rahvatoonis", 8. loos, on kasutatud polümeetriat, paremas käes 3-osaline meetrum, vasakus 2-osaline. "Idüll" – on polütonaalne pala, kus parem käsi mängib g-mollis ja vasak omakorda e-mollis. Viimases, kümnendas palas "Nobedad sõrmed" on kasutusel segataktid, moodustades 4-osalisi takte. Pala iseloom on tunglev, tõtlev." -
Vaimulik, näidendi- ja filmimuusika
Konservatooriumi õpingute ajal kirjutas Arro rohkelt vaimulikke laule, mis ilmusid kahes kogumikus (1937 ja 1940). Arro sulest pärineb ka näidendi- ja filmimuusika. Muusika filmile „Juhuslik kohtumine“ (1961) kirjutas Edgar Arro kahasse Uno Naissooga. KUULA: „Vana hea valsiviis filmist “Juhuslik kohtumine” (sõnad Heldur Karmo) esitab Georg Ots orkestri saatel, Teatrilavastustele loodud muusikast võib esile tuua 1957. a Huko Lumeti komöödiale „Neiud roolil“ kirjutatu. „Teatrimuusika teravdas Arro karakterivaistu,” on Leo Normet märkinud. Edgar Arro muusikaline pärand Eestile on olnud suur. Rahvaviiside algupärane säilitamine oli Edgar Arrole südameasi. Kogu tema loomingus võib läbivaks pidada rahvaviiside kasutust. Eesti rahvaviisid orelile on erilised teosed ka kogu eesti muusikamaastikul - on ju eesti heliloojad pillide kuningale loonud teoseid suhteliselt vähesel määral. Kahasse kirjutatud teoseid ei ole samuti eesti heliloojate seas tihti ette tulnud. Leo Normeti ja Edgar Arro koostöö kandis head vilja - ehk on siit praegustel heliloojatelgi millest eeskuju võtta.
Lõpuks las jääda kõlama Edgar Arro öeldud sõnad: „Luua ei saa ilma sisemise sunduseta, ilma loodavasse armumiseta.“
KUULA Edgar Arrost saateid Klassikaraadiost:
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=850723 -
KASUTATUD KIRJANDUS:
1. Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide, A-M / [toimetajad Tiina Mattisen, Ene Pilliroog ja Mall Põldmäe ; kaas ja tiitel: Jüri J. Dubov]. Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, c2007 ([Tallinn] : Pakett).
2. Rannap, Heino. Tee muusikasse : [raamat nimekatest muusikutest]. Tallinn : Eesti Raamat, 1984 (Tallinn : Kommunist).
3. Eesti muusikalugu. Kunstmuusika : [gümnaasiumiõpik / koostaja Aime Kaarlep ; sisuline toimetaja Monika Topman ; kujundaja Kertu Peet ; kaanekujundus: Mait Laas ; noodigraafik Tiina Kodumäe]. [Tallinn : Ilo] : Talmar & Põhi, 2007 ([Tartu : Greif]).
4. Kaheksa eesti tänase muusika loojat / [koostanud Tiina Šubin]. Tallinn : Eesti Raamat, 1979 (Tartu : H. Heidemanni nimeline trükikoda).
5. Koolielu portaal [WWW] www.koolielu.ee (20.03.2011)
6. Eesti muusika infokeskus [WWW] www.emic.ee
7. Eesti orelisõprade ühingu koduleht [WWW] www.hot.ee/eoy/
8. Eesti NSV õigusenormide kogu 1940-1941. 1. vihik, Riigi põhikord. Üldhaldus. Tööõigus. Tööstus. Kaubandus / Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitsus. [Tallinn : Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitsus,] 1945 (Tallinn : Riigi Trükikoda).
9. Klassikaraadio kodulehekülg. klassikaraadio.err.ee(20.03.2011).
10. Rannap, Heino. Eesti Muusikaakadeemia professorid 1919-2001. Tallinn : Eesti Rahvusraamatukogu, 2002 ([Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda]).
11. "Teater. Muusika. Kino", 1987, Nr. 3.
12. Ojakäär, Valter. Sirp ja saksofon ; [toimetanud Aime Kons ; kaane kujundanud Tiina Alver ; kujundanud Maaja Kukerman]. Tallinn : Ilo, c2008 ([Tallinn] : Iloprint)
13. "Kultuur ja Elu", 1971, Nr. 3.
14. "Kultuur ja Elu", 1961, Nr. 3.
15. "Sirp ja Vasar" 1971, 19. märts.
16. "Õhtuleht" nr 31 6. veebruar 1958.
17. Normet, Leo. Värvimängud. Rütmirõõmud : selle sajandi loomesuundi [muusikas] (järelsõna: R Sule ; kujundanud L. Kruusmaa). Tallinn : Eesti Raamat, 1990 (Tallinn : Oktoober). (R. Sule artikkel "Autorist ja tema maailmatundmisest").
18. Normet, Leo. Sibeliuse kaudu maailma (koostanud Sirje Vihma-Normet ; Eero Tarasti järelsõna tõlkinud soome keelest Aivo Lõhmus). Tartu : Ilmamaa, 2004 (Tartu : Greif)
19. Eesti Rahvusringhäälingu heliarhiiv
Kasutatud fotod:
1. Rannap, Heino. Tee muusikasse : [raamat nimekatest muusikutest]. Tallinn : Eesti Raamat, 1984 (Tallinn : Kommunist).
2. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.
3. Olt, Harry. Estonian music. Tallinn : Perioodika 1980 (Tallinn : Kommunist) (Foto August Topman).
4. Normet, Leo. Soviet Estonian music. Tallinn : Eesti Raamat, 1967 (Tallinn : Kommunist). (Foto: Edgar Arro ja Leo Normet).
5. Who is who in Estonia : music / [compiled by Priit Kuusk and Mare Põldmäe ; written by Anneli Ivaste ... et al. ; translated by Kristel Peikel and Margus Lattik ; editor Tiina Mattisen ; preface: Toomas Siitan]. [Tallinn] : Estonian Encyclopaedia Publishers, c2004 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda). (Foto: Edgar Arro).
6. Karjahärm, Toomas. Kultuurigenotsiid Eestis : kunstnikud ja muusikud 1940-1953 (autor ka Helle-Mai Luts ; [resümee tõlge: Piret Ruustal]). [Tallinn] : Argo, c2005 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda) (Foto ENSV Heliloojate Liidu noortesektsiooni liikmed Evald Vain, Raimond Valgre, Ludvig Ehala, Edgar Arro, Gennadi Podelski, Neeme Laanepõld Tallinnas 17. mai 1948).
7. Eesti muusika infokeskuse kodulehekülg. www.emic.ee (Artur Kapp, Edgar Arro)