Esimesed Eesti helifilmid

Kuigi Eesti film tähistab 2012. aastal oma sajandat juubelit, on Eesti filmiloo esimestel aastatel vändatud filmide puhul tegemist tummfilmidega. Helifilmide võidukäigu alguseks Eestis võib lugeda 1929. aastat, mil tollases "Gloria Palace´is" (praegune Vene Draamateater) linastus täissaalile ameerika filmikompanii "Warner Brothers" toodetud helifilm "Laulev narr". Vaid kaks aastat enne seda, 1927. a oli loodud esimene helifilm maailmas - "The Jazz Singer".

Eesti esimesed heliga mängufilmid

1930. a firmamärgi "Konstantin Märska Filmiproduktsioon" all valminud mängufilm "Kuldämblik" oli esimene katsetus luua eesti oma helifilmi. Tegu oli nn. nõelhelifilmiga, st filmi heli oli eraldi grammofoniplaadil, mida püüti mängida filmiga sünkroonis. See oli küll oluliselt odavam kui optiline heli filmikoopial, ent põhjustas hulgaliselt komplikatsioone. Muuhulgas juhtus, et plaat oli teel kaduma läinud või katki, rääkimata raskustest hoida pilt ja heli sünkroonis, kuna iga filmiosa oli eraldi plaadil.

Esimene tõeline kodumaine heliga mängufilm ning ühtlasi ka muusikafilm oli "Päikese lapsed" (1932), lavastaja ja operaator Theodor Luts.

"Päikese lapsed" sündis tegelikult Eesti ja Soome ühistööna, ka filmi helindamine toimus Soomes. Theodor Luts, kirjanik Oskar Lutsu vend oli nii filmi režissöör, operaator, monteerija kui ka produtsent ning lisaks veel stsenaariumi autor koos abikaasa Aksella Lutsu ja sõbra Alfred Rüütliga. Muusika kirjutas Soome tuntud kergemuusikahelilooja ja laulja Georg Malmstén, kes filmi tunnuslaulu ka eesti keeles ise sisse laulis. Filmi nimilaul oli hiljem Tapio Rautavaara esituses meie põhjanaabrite juures mõnda aega isegi hiti staatuses. Paraku ei saa sedasama öelda filmi enese kohta. Linateosele on ette heidetud väga nõrka stsenaariumit ja operaatoritööd, samuti ei mänginud selles kuigi palju elukutselisi näitlejaid – näiteks peaosatäitja oli Miss Estonia 1932 Nadežda Peedi-Hoffmann, kellele filmis osalemine oli võistluse auhinnaks ning kelle näitlemisvõimeid enne filmima asumist üldse ei kontrollitud. Ka filmi heli oli väga heitliku kvaliteediga. Nüüdseks leidub "Päikese lastest" ainult üks koopia, mis asub Soome Filmiarhiivis.

Kuna film on niivõrd haruldane, siis lühidalt ka selle süžeest. Maalikunstnik Arno (Ants Esperk-Eskola) peab loomingulist puhkust kaunis kohas (filmitud Rannamõisas, Pirital ja Keila-Joal) oma blondi armastatu, tantsijanna Heljaga (Elfriede Lepp-Strobel). Sellal kui noormees maalib, tantsib neiu mererannal. Suvituskohta saabub tudengiseltskond kaaslannadega, brünett kaunitar Margot (Nadežda Peedi-Hoffmann) eraldub teistest ja läheb merele sõudma, sattudes uppumisohtu. Arno kihutab appi ja päästab saatusliku naise. Armastus vallutab noored mõne minutiga ning koos lahkutakse Pärnusse. Helja väljendab oma ahastust ja mahajäetust tantsuga kõrgel kaldapealsel. Kõrgi ning tõrksa Margotiga Arnol asjad siiski ei klapi ja Arno naaseb Halja juurde. Koos rannal istudes vaatavad nad merele ja kostab laul, mis lõpeb sõnadega: "Nende aardeks kalleimaks on ikka õrnus ääretu – õnnelikud päikese kaks last."

Peale esimest pääsukest "Päikese laste" näol soikusid katsed Eesti helifilme luua peamiselt majanduslikel põhjustel mitmeks aastaks. Theodor Luts jätkas oma elu ja tegevust Soomes.

VAATA: Filmi "Päikese lapsed" nimilaul (sõn. Erkki Karu), esit. Tapio Rautavaara (salv. 1951)

Esimesed dokumentaalsed helifilmid Eestis

Eraettevõttena alustanud "Eesti Kultuurfilmil" ei olnud pikka aega piisavalt vahendeid korraliku helitehnika soetamiseks ja helifilmi arendamiseks. Olukord muutus 1936. a, mil "Eesti Kultuurfilm" muudeti riigiasutuseks. 1937. a osteti viimaks kvaliteetsete helifilmide loomiseks vajalik aparatuur.

Üks esimesi heliga varustatud dokumentaalfilme oli 1936. aasta "Eesti Helikroonika" nr 1 nimetusega "Eesti riigimehed kõnelevad". Ühe laua taga istudes räägivad selles järgemööda mitmed tollased riigijuhid eesotsas president Konstantin Pätsiga.

Põhiliseks muusikasuunaks 30-ndate aastate Eesti dokumentaalfilmis oli ajastule omane rahvuslik stiil, mille propageerimine oli Riiklikule Propaganda Talitusele alluva "Eesti Kultuurfilmi" otsene ülesanne. Erinevates interpreteeringutes on filmide taustmuusikana kasutatud Eesti rahvalaule, rahvuslikku koorilaulu ning instrumentaalmuusikat. Palju kasutati ka tolle aja levimuusikat. "Popmuusika" isegi liiga agar kasutamine kodumaises kroonikafilmis on hästi näha ringvaates, kus Eesti kirjanikud ja kultuuritegelased on ringreisil mööda Eestit – filmi taustaks on valitud ragtime ja dzäss, mis kuidagi ei sobi kokku rahulikult jalutavate intelligentidega.

Filmi ja filmimuusika areng Eesti NSV-s

1940-ndad

Septembris 1940 stuudio "Eesti Kultuurfilm" natsionaliseeriti ja varad anti jaanuaris 1941 üle Nõukogude Liidu Rahvakomissaride nõukogu juures asuvale kinokomiteele nimetusega "Kinokroonika Eesti Stuudio". Seejärel moodustati asutus, mis sai nimeks "Kroonika-dokumentaalfilmide Tallinna Kinostuudio".

Pärast Teist maailmasõda 1945 korralikult tööle asunud propagandaasutuses (1947. aastast alates nimi lühenes ja muutus "Tallinna Kinostuudioks") tehti ringvaateid "Nõukogude Eesti", aga ka samanimelisi pikemaid ülevaatlikke filme. Kõik filmid ülistasid kommunistliku partei poliitikat.

1947 saadeti Eestisse Viinis sündinud ning Berliini ja New Yorgi kaudu 1930-ndatel Venemaale tulnud juudi päritolu režissöör Herbert Rappaport. Riigitruu professionaalse kineastina oli tema ülesandeks näidata, kuidas tuleb teha ideoloogiliselt õigeid filme. Esimese Nõukogude Eesti mängufilmina lavastaski Rappaport poliitilise salongidraama Eesti intelligentsi ümberkasvamisest nõukogudemeelseks – "Elu tsitadellis" (1947). Filmis mängisid Hugo Laur, Aino Talvi, Gunnar Kilgas, Lia Laats, Betty Kuuskemaa, Rudolf Nuude jt. Muusika kirjutas filmile helilooja Eugen Kapp.

Viis miljonit rubla maksma läinud "suurfilm" valmis 42 päeva enne planeeritud tähtaega ja sellega tähistati 6. novembril Tallinna südalinna kinos "Helios" Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeva. Järgmisest päevast alates kandis kino nime "Oktoober".

VAATA: "Kaadris: Elu tsitadellis"

Uus kümnend algas järjekordse "esimesega" – valmis esimene Eesti värviline mängufilm "Valgus Koordis" (1951). Režissöör taas Herbert Rappaport, osades Georg Ots, Ilmar Tammur, Hugo Laur, Franz Malmsten, Ants Eskola jt. Muusika kirjutasid filmile Eugen Kapp ja Boris Kõrver.

Film valmis Hans Leberechti romaani põhjal. Legend räägib, et Leningradis elanud ja suviti ema juures Koordis käinud Hans Leberechtist ei teatud ENSV-s suurt midagi. Stalin olevat aga lugenud ühte tema teost ning tema repliigi "huvitav autor" peale vallandus laviin: kuidas ometi on maha magatud selline geenius. Ametnikud kordasid Stalini hinnangut alla- ja allapoole: "Kas te olete lugenud Leberechti teoseid? Asjata, tegemist on suurepärase kirjanikuga." Paanika jõudis ka ENSV-sse ja kohalik Kirjanike Liit sai peapesu, et nad ei teagi sellist kirjanikku. Muide, "Valgus Koordis" tõlgiti lõpuks 23 keelde ning vändatud film sai Stalini preemia.

1957. a alustas Bakuus sündinud ja 1930. aastatel Saksamaal nukufilmiateljeedes töötanud operaator Elbert Tuganov Eestis nukufilmide loomist. Esimeseks selles žanris sai "Peetrikese unenägu" (1957). Multifilmile, kus tegutses vaid üks nukk, kirjutas muusika helilooja Boris Kõrver. Tuganovi filmide laad vastas tollasele Euroopa festivalifilmidele ja nukufilmid said Eestis kiiresti populaarseteks.

1960-ndad

1963. a jõululaupäeval nimetas Eesti NSV Ministrite Nõukogu Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudio ümber filmistuudioks "Tallinnfilm". Aasta eelviimane ringvaade "Nõukogude Eesti" nr. 39 kannab uhkelt uut päistiitlit tuttavate perspektiivi viidud tähtedega TF. Tõsi, vanalinlik latern lisandus embleemile alles järgmises ringvaates.

1960-ndad aastad olid Eesti filmikunsti tõusuaastad. Mängufilmide ilmet hakkasid kujundama Moskvas filmialase (Jüri Müür, Leida Laius, Veljo Käsper) või teatrialase (Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement) ettevalmistuse saanud lavastajad. Suurenes eritlusvõime ja huvi psühholoogia vastu. Juhustsenaristide asemel pöördus stuudio kirjandusklassika poole (E. Bornhöhe, A. Kitzberg, O. Luts, A. H. Tammsaare, E.Vilde). Stsenaariume (peamiselt oma teoste ainetel) kirjutasid ka kõik tuntud kaasaegsed tegevkirjanikud.

Alates 1960-ndatest kirjutasid muusikat mängu-, dokumentaal-, anima- ja teistele filmidele paljud Eesti heliloojad. Võrreldes estraadipala või –laulukese honorariga maksti filmimuusika eest ka üsna heldekäeliselt. Tollal rääkis kunstirahvas, et ükski, ka kõige viletsam Nõukogude film, ei saa toota kahjumit, sest isegi keskustes haledalt läbi kukkunud film pandi tiirlema tuhandeisse kaugeisse kolkaasulaisse, kus rahvas nurisemata oma kopikad letti ladus. Oma aktiivse tegutsemisaja jooksul 1941-1994 valmis Tallinfilmis kokku 3033 filmi (sellesse arvu on koondatud kõik žanrid ja vormid). Neile lõi muusika 48 erinevat heliloojat ja dirigenti.

 

Eesti viljakamad filmiheliloojad 1960-ndatest tänapäevani

Uno Naissoo (1928-1980)

Uno Naissoo alustas filmimuusika loomist 1961. a, mil režissöör Viktor Nevežini käe all ning Jüri Järveti ja Feliks Korre stsenaariumi alusel valmis Tallinnfilmis linateos "Juhuslik kohtumine". Filmi peaosas oli Georg Ots, kõrvalosades Arved Haug, Lia Laats ja Eino Baskin. Stsenaariumi kirjutas Eino Baskin kahasse Edgar Arroga. Naissoo lauludest said filmist tuntuks "Läbi uinuva linna" ja "Meil on täna pidupäev". Samuti sellele linateosele kirjutatud pala "Tule minu valevasse purjepaati" jäi aga teadmata põhjusel välja ning kogus populaarsust soololauluna.

Naissoo järgmine filmimuusikatöö oli "Varastati Vana Toomas" (1970), mis valmis režissöör Semjon Školnikovi käe all, nimiosas Kaljo Kiisk. Stsenariste oli koguni viis, nende seas Eri Klas, Enn Vetemaa ja Sulev Nõmmik. Kavatsus oli teha film, mis aitaks meelitada turiste Tallinna, seega kõrgeid kunstilisi eesmärke ei püstitatud. See tasus end kätte: ajakirja Sovetski Ekran küsitlusel tunnistati "Vana Toomas" koos Tallinnfilmi teise linateose, samuti muusikalise ulmekomöödiaga "Don Juan Tallinnas" aasta halvimaks filmiks kogu Nõukogude Liidu ulatuses – seda küll mitte muusika, vaid sisu pärast. Uno Naissoo lauludest kõlasid filmis "Meremuinasjutt", "Kui käes on jaanipäev", "Kui tahad olla hea" jt.

1973.-1974. a järgnes ridamisi dokumentaalfilme ("Kuum aeg", "Looduse rüpes", "Samba rütmis", "See on õhtul", "Eesti lastest", "Naine täna" jt), lastefilm "Aastaring" ja mängufilm "Aeg maha!".

Aastail 1977 ja 1978 telliti Uno Naissoolt muusika Tallinnfilmi multifilmidele "Kunksmoor" ning "Kunksmoor ja kapten Trumm", mille nimikangelane oli Aino Perviku loodud hea nõid. Lavastaja oli Heino Pars, peategelastele andsid hääled Ita Ever ja Eino Baskin.

Uno Naissoo kõige tuntumaks tööks filmimuusika valdkonnas on aga jäänud muusika linateosele "Viimne reliikvia" (1969, koostöös Tõnu Naissooga), mida loetakse menukaimaks Eesti filmiks läbi aegade. Kui nõukogude ajal oli mängufilmi eelarve stabiilselt 350 000 rubla, siis "Reliikvia" läks erandkorras maksma üle poole rohkem – ja teenis kulutused ka kuhjaga tasa. Esimese aastaga vaatas seda 45 miljonit inimest, millega saavutas 1971. aastal Nõukogude Liidus vaadatavuselt teise koha. Film on linastunud enam kui 80 riigis – nii paljudesse kohtadesse pole hiljem jõudnud ükski Eesti mängufilm.

Filmi keerukast saamisloost on põnev pikemalt lugeda Paavo Kanguri raamatust "Viimne reliikvia – pilk legendi taha" (2011). Nagu selgub, pidi stsenarist Arvo Valton teksti mitu korda ümber tegema, kuna filmitegijate nägemus sellest, mida lõpuks saada tahetakse, muutus filmi käigus pidevalt. Lõpuks kujunes ajaloolis-psühholoogilisest probleemdraamast romantiline seiklusfilm. Õhukesel jääl kõnniti tsensuuri osas – vabadusvõitluse teemat, kuigi ammust, oleks kergesti võinud kaasaja poliitikaga seostada. Ida-Saksamaa versioonist olevat laul "Põgene, vaba laps" välja lõigatud, kuna kardeti, et muidu oleksid mõned noored kinost väljudes püüdnud kohe üle Berliini müüri ronida. Laulja Peeter Tooma kinnitab, et "Viimse reliikvia" lauludes on tunda veidi varem, 1968. aastal toimunud Praha sündmuste hõngu, kui Vene tankid meeleavaldused maha surusid. Sama väidab ka laulutekstide autor Paul-Eerik Rummo, kes on kasutanud oma luules zen-budisti Teitarō Suzuki sõnu "üle kõige on maailmal vaja üht vaba last". Teised tegijad on aga väitnud, et see film oli romantiline armastuslugu ja sealt pole mõtet otsida mingit eredat lehekülge meie vabadusvõitluses. Nii või teisiti, midagi siiski kardeti. Peeter Tooma on meenutanud: "Kromanov kutsus mind Heliloojate Majja, kus enne ametlikku esilinastust tuli filmi ka "parteiaktiivile" tutvustada – et laulaksin sealt mõne laulu. Pakkusin, et kuna üksinda on raske laulda, siis ehk see retsitatiiv "Hea mees, kes valib jumalatest üheainsa välja, parem veel…" jne. Griša läks näost ära – no siis keelatakse film ju kohe ära!"

"Viimse reliikvia" valmimise puhul tundub aga, et kui ka kõik ei läinud nii, nagu algselt planeeritud, siis improvisatsiooni korras loodu toimis üllatavalt hästi – alates näitlejate valikust ja lõpetades muusikaga. Algselt oli muusika tellitud vanamuusikaansambli Madrigal juhilt Andrei Volkonskilt ja Kuldar Singilt, aga nagu Peeter Tooma kerge huumoriga meenutab, "osutus nende poolt pakutu vist veidi liiga morbiidseks", kuna ajalooline draama oli juba muutunud romantiliseks kauboifilmiks. Siis tuligi kokku panna "plaan B" ja lepiti kokku Uno Naissooga, kes oli tuntud kiire ja kvaliteetse heliloomingu meistrina.

Tõnu Naissoo meenutab: "See oli ikka jube kiirus, millega kõik valmis tuli saada. Isa helistas mulle ja ütles, et niisugune asi – tehti pakkumine filmimuusika kirjutamisele ja mina kirjutan meloodiad lauludele. Kuna aega on vähe, aga selle ajaga lihtsalt rohkem ei jõua, siis instrumentaalne taustamuusika jääb sinu hooleks." Vahemärkusena peab ütlema, et esiteks oli Tõnu tollal kõigest 18-aastane ja teiseks polnud tehnilised võimalused võrreldavad tänapäevastega, kus arvutitega võib kodustuudios kõik vajaliku kokku miksida – tuli iga noot paberile panna ja orkestri juurde minna. "Osa taustamuusikast jõudsin partituuri kirjutada, aga mõned lood jäid nii viimasele minutile, et jõudsin vaid klaviiri-taolised visandid teha. Lõpuks oligi nii, et orkester istus juba stuudios ootamas ja mina kirjutasin palehigis sealsamas veel pillimeestele partiisid välja, et saaks salvestama hakata. Olukorra päästis dirigent Eri Klas, kes rääkis juba veidi tüdinenud orkestrantidele anekdoote ja hoidis igati toonust üleval."

Hakkama said tõepoolest nii Tõnu kui ka Uno Naissoo, ehkki viimane meenutab töötempost rääkides samuti, et kirjutas 2 laulu õhtu jooksul. Tagantjärgi filmi vaadates ja selle muusikat kuulates on imekspandav, kuivõrd hästi sobivad laulud instrumentaalse osaga. Laulud on veelkordne tõestus Uno Naissoo mitmekülgsusest ja tema loomupärasest andest, mis suutis keeruliste džässipalade kõrval nagu muuseas luua ka kõigile meeldejäävaid, kaasalauldavaid ja aegumatuid meloodiaid.

Veljo Tormis (s 1930)

Veljo Tormis sai filmimuusika kirjutajana hoo sisse 1966. a. Tema oma sõnul on tal sellest ajast saati olnud igal aastal üks pisikene asjakene, kas konsultatsioon või filmi helikujundus. 1966. aastast pärineb muusika Virve Aruoja filmile "Ühe suve akvarellid". Koostöös Vladimir Karassev-Orgussaarega valmisid ridamisi filmid "Pööripäev" (1968), "Väejuht" ja "Uus aeg" (1969) ning "Lindpriid" (1971). Viimases lõi Tormis ka näitlejana kaasa, ent film keelati võimude arvates sobimatu sisu tõttu. Raimu Hanson: "See oli iseenesest veider, sest poliitilise sõnumi poolest oli film lõppkokkuvõttes Eesti Vabariigi vaenulik ning tehtud tippkommunisti Jaan Anveldi romaani järgi. Ja selle filmi keelamise pärast saadud pettumuse tõttu tuli autoril lahkuda Nõukogude Liidust. Siin oleks Eesti NSV ajaloo uurijatel mõtisklemist."

VAATA: "Kaadris: Lindpriid"

1968. a tuli ka juba tuntum töö Leida Laiuse "Libahundis". Tormis ise meenutab: "Selle filmi toimetajaks oli Lennart Meri. Tema oli mees, kes oskas mind suunata arhailiste kõlade poole ja arhailiste momentide poole. /---/ Ma kasutasin seal arhailisi torupilli värviga motiive. Film algas jaanipeo kujutamisega, see oli suur panoraamne proloog, mille saatemuusika oli tehtud torupilliga. Aga torupill oli kirjutatud õige kummaliselt. Selgus nimelt, et 1968-ndal aastal ei olnud Eestimaal mitte ühtegi tervet torupilli. Kõik torupillid olid lagunenud. Olid veel mõned mehed, kes oleksid osanud mängida; nende hulgas oli RAM-i laulja Olev Roomet, kelle poole me siis loomulikult pöördusime. Aga selgus, et temalgi pole enam mingit torupilli, on olemas ainult veel sõrmiline ja bassitorud. Kott oli nähtavasti hävinud. Kuskilt mujalt ei paistnud ka ühtegi torupilli... Mina arvasin, et ikkagi peab tegema torupilli häält. Ja siis me tegime nii. Palusime Roometil tulla stuudiosse, kus ta mängis minu etteantud motiivi kõigepealt sõrmilisel – see oli natuke häälest ära, aga nii oligi hea. Ega sõrmiline loomu poolest ei häälestugi eriti, see on juba niisugune pill. Ja pärast seda puhus ta meile bassitorud ükshaaval ette. Mina siis kombineerisin nendest elementidest kollaaži ja tegin mingi niisuguse partituuri, et paigutasin need üksteise alla või üksteise järele, tegin neist terve kompositsiooni."

1969. a jõulude ajal kirjutas Tormis muusika filmile "Kevade", millest ühtlasi sündis hiljem aastaid kestnud koostöö režissöör Arvo Kruusemendiga. Tormis räägib: "Miks ta valis mind, ma ei tea, võib-olla rahvusliku joone pärast, mis minus oli hakanud ilmnema. "Kevades" ma tõesti rakendasin mõningaid rahvale tuntud meloodiaid: "Kui mina alles noor veel olin" ja "Küll siis kägu palju kukkus".

Tormis on "Kevade" filmimuusika kirjutamist meenutanud üsna pingelisena. Nimelt oli tal suure osa muusika (selle, mis tiitrite ajal kõlab, aga ka helindid, mis mõeldud ilmestama juba filmitud stseene) loomiseks aega vaid mõni päev. Paraku sattus vajadus muusikat luua just 1969. aasta detsembrisse: "Mäletan, et jõule sel aastal minu jaoks justkui ei olnudki." Tormis mäletab veel üht huvitavat seika – nimelt ei olevat õpetaja Lauri kehastanud Leonhard Merzin viiulit kohe mitte üldse mängida osanud. Stseenis, kus näitleja viiulit mängib, saaginud ta pilli poognaga täiesti suvaliselt. Tormis pidi aga muusika looma vastavalt Merzini poognatõmmetele, mis olnud ääretult keeruline.

1976. a järgnes "Kevadele" "Suvi". Tormis: "Suvi" tuli sellepärast, et Arvo Kruusement hakkas tegema filmile "Kevade" järge, ja et me "Kevade" eest olime omal ajal saanud kõvasti kiita, siis leiti, et tuleb teha järg nendesamade näitlejatega, ja võeti siis ka sama helilooja."

VAATA: "Kaadris: Suvi"

Arvo Kruusemendiga jätkus töö ka hiljem "Sügise" ja "Naine kütab sauna" näol. Tormis loeb loomingulist kontakti temaga läbi aastate väga heaks. "Ta ei öelnud lausa ette, kuidas asi peab olema. Me lihtsalt mediteerisime. /---/ Enamasti, kui oli tegemist lauludega või kandlelugudega, said need enne linti võetud ja tegevus toimus nende järgi. Ülejäänud muusika sündis nii, et me lihtsalt vestlesime Kruusemendiga nende episoodide üle, kus oli muusikat vaja, mis meeleolu seal on ja kes mida seal mõtleb ja missugused on nende vastastikused tunded. Ta häälestas mind nendesse episoodidesse sisse. /---/ Režissöör teadis ja tundis ära, kus peab [muusikat] olema, mõnikord teadis juba eelnevalt, aga mõnikord lihtsalt tagantjärele, et siin on vaja natukene aidata."

Jaan Rääts (s 1932)

Jaan Rääts on loonud muusika üle kümnele täispikale linateosele, näiteks "Aeg elada, aeg armastada", "Pihlakaväravad", "Väike reekviem suupillile", "Gladiaator", "Tütarlaps mustas", "Supernoova" jt. Tuntuim neist on "Viini postmark" (1967). Jaan Räätsa vaimukas muusikaline kujundus loob suuresti filmi meelolu.

Jaan Rääts ise on meenutanud: "Filmitööga on alati kohutavalt kiire. Ükskord andis Veljo Käsper mulle ühe reklaamfilmi jaoks aega ainult päeva. Jõudsin orkestripartiid ära teha, muuks aega ei jätkunud. Isegi süüa ei olnud aega – naine toitis mind kõrvalt. Üks mu tuntumaid filme on kahtlemata "Viini postmark" – see on üks väheseid kordi, kus ma kirjutasin põhiliselt kerget muusikat."

VAATA: "Kaadris: Tütarlaps mustas"

Eino Tamberg (1930-2010)

Eino Tamberg on loonud muusika enam kui kahekümnele eesti filmile. Tuntuimad neist on "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964), "Külmale maale" (1965), "Mis juhtus Andres Lapeteusega" (1966), "Inimesed sõdurisinelis" (1968), "Pimedad aknad" (1968), "Kolme katku vahel" (1970), "Valge laev" (1970), "Metskapten" (1971) ja "Reigi õpetaja" (1977). Muusika loomise kõrval on Tamberg eesti filmides osalenud ka näitlejana ("Keskpäevane praam", "Mis juhtus Andres Lapeteusega", lisaks väike roll filmis "Surma hinda küsi surnutelt").

Tamberg on filmimuusika kirjutamise kohta öelnud: "Minu kujutlus on, et ta [filmimuusika] ei tohi olla iseseisev nähtus. Aga väga palju maailmapraktikas räägib selle vastu. On olemas ju filmimuusika, mis rajaneb näiteks ühele laulule ja selle töötlustele, ja see laul on täitsa iseseisev nähtus. Ükskord mul oli väike vaidlus Lepo Sumeraga, kes kirjutas väga palju igasugust kujundusmuusikat ja tegi seda erakordselt hästi. Ühe filmi puhul oli mul tunne, et ta on liiga palju musitseerinud – see oli liiga täiuslik muusika, et võiks seal filmi kõrval olla. Tema vaidles mulle vastu ja võimalik, et tal oli õigus. Aga o m a filmimuusikas olen püüdnud pigem vihjata ja sinna sekka mõnel harval korral täiel häälel mõnd hingeseisundit või situatsiooni väljendada. Ja ma olen leidnud, et mõnikord ühe pika heli allapanek õrnalt miksituna – see pole ju muusika, aga tema tekkimine kriipsutab midagi alla, ta teeb midagi tähtsaks."

Arvo Pärt (s 1935)

Arvo Pärt on loonud originaalmuusika mitmekümnele filmile (täpse arvu osas andmed lahknevad). Nende seas on nii joonis-, nuku-, mängu-, dokumentaal-, loodus- kui ka populaarteaduslikke filme. Tuntumad Pärdi originaalmuusikaga eesti filmid on Leida Laiuse "Õhtust hommikuni" (1962), "Mäeküla piimamees" (1965) ning "Ukuaru" (1973). Viimasest pärineb ka iseseisva palana tuntust kogunud "Ukuaru valss". Lisaks originaalsele filmimuusikale kõlavad väga paljud Pärdi iseseisvad teosed filmides üle maailma. Neile, kel teema vastu enam huvi, võib soovitada Kaire Maimets-Voldi doktoritööd "Mediating the "idea of One": Arvo Pärt’s pre-existing music in film" – "Vahendades "Üht(sus)t": Arvo Pärdi valmismuusikast filmis" ja sellele järgnenud arutelusid.

Ülo Vinter (1924-2000)

Ülo Vinter jääb Eesti filmimuusika ajalukku muusika loomisega ülipopulaarsetele Eesti komöödiatele "Mehed ei nuta" (1969), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme" (1979, valminud muusikali "Suvitajad" põhjal), samuti muusikalise mängufilmiga "Kevad südames" (1984).

Vinteri muusikast õhkub sageli pehmet huumorit, samas on tema "Laul põhjamaast", mis kõlab filmis "Kevad südames", jäänud laulupidude kavva ja saanud omamoodi eestlaste südamelauluks.

VAATA: "Kaadris: Mehed ei nuta"

Olav Ehala (s 1950)

Olav Ehala alustas filmiheliloojana väga noorelt. "Esimesed sutsud olid muusikakooli ajal Leo Karpini muusikafilmile "Duett-duell", edasi tuli telefilm "Võtmeke" koos Arne Oidiga ja seejärel juba ootamatu pakkumine teha suur film "Don Juan Tallinnas" (1971). Ootamatu seepärast, et muidu tollal nii noorele inimesele selliseid pakkumisi naljalt ei tehtud, ikka tuli enne ennast tõestada," kõneleb Ehala, kes lõi "Don Juanile Tallinnas" muusika konservatooriumi esimese kursuse üliõpilasena. "Minu tõi filmi juurde Eino Tamberg, kellele seda filmi esialgu teha pakuti. Praegu ma ei söandaks nii lühikese tähtajaga töid võtta, aga noor inimene on julge. Mäletan, kui toodi kahe laulu tekstid. Ütlesin, et vaatame mõne päeva pärast. Selle peale vastas assistent, et järgmiseks päevaks on helistuudio kinni pandud ja toimub salvestus. Ja ülehomme juba filmitakse."

Kui helilooja 1976. aastal sõjaväest naasis, tutvustas sõber Priit Aimla teda omakorda teisele Priidule liignimega Pärn. Sealt algas Olav Ehalal animafilmidele muusika kirjutamise ajastu. Ehala on kirjutanud muusika kõikidele Priit Pärna joonisfilmidele ("Aeg maha", "Hotell E", jt) ning paljude teiste eesti reżissööride linateostele (Hardi Volmeri ja Riho Undi "Kapsapea", Rao Heidmetsa "Papa Carlo teater" jne).

O. Ehala muusikaga mängufilmidest on ilmselt tuntuim "Nukitsamees" (1981). "Nukitsamees" oli Helle Karise esimene täispikk mängufilm. Linateos põhineb Oskar Lutsu samanimelisel lastejutul, mille põhjal on filmi stsenaariumi kirjutanud Helle Murdmaa (Helle Karis), Helgi Oiderma ja Olav Ehala. Filmis kõlab Olav Ehala muusika Juhan Viidingu sõnadele, tantsud on seadnud Mait Agu. "Nukitsamees" on aastate vältel olnud populaarne lastefilm, seda on sageli näidatud nii kinos kui ka televisioonis. Filmis kõlavad laulud on jõudnud laia ringlusse, neid on esitatud ka laulupidudel ja helindeid on saatemuusikana kasutatud üldtantsupidudel (näiteks "Valulaul", "Kodulaul", "Päikeseratas"). Ajakirjanik Tambet Kaugema on isegi arvanud: "Kui võtta arvesse, kui levinud on rahva seas selle 17 aastat tagasi valminud filmi laulud ja repliigid, siis saab Helle Karise lavastatud linateost võrrelda vaid "Viimse reliikviaga"."

VAATA: "Kaadris: Nukitsamees"

Nüüdseks on Ehala filmidele nii palju muusikat kirjutanud, et arvestus läks tema sõnul juba ammu sassi. "Suuremaid asju vast 60 ringis, seriaalide ja muudega tulevad mõned kümned juurde." Kui terved põlvkonnad on üles kasvanud Ehala heliloomingut kuulates, siis talle endale lõi nooruses pitseri mällu filmi "Viini postmark" heliriba, mille autor Jaan Rääts. Viimase aja tuntumatest filmidest on Olav Ehalalt muusika saanud nt "Vana daami visiit" (2006).

Lepo Sumera (1950–2000)

Visuaalsed kunstid inspireerisid Sumerat aastakümneid – esimese filmimuusika kirjutas ta juba 1973 dokumentaalfilmile "Adamson-Eric". Mängufilmimuusika kirjutamine algas koostöös Kaljo Kiisaga filmis "Surma hinda küsi surnutelt". Üldse on Eesti filmipärandisse jäänud tema muusikaga filme ligi 70. Muusikaalase aastapreemiaga hinnati tema muusikat Rein Raamatu joonisfilmile "Antennid jääs" (1976). Lepo Sumera muusikaga filmidest on märkimisväärsemad Rein Raamatu joonisfilmid "Suur Tõll" (1980) ja "Põrgu" (1983), mängufilmidest aga Leida Laiuse linateosed "Kõrboja peremees" (1979) , "Naerata ometi" (1985), "Vaatleja" (1987) ning "Varastatud kohtumine" (1988). Filmimuusikas sai Sumera realiseerida ka oma kõige provokatiivsemaid ideid, näiteks mängida banaalsete teemadega animafilmis "Põrgu" (1983), kus nii kankaan kui tango joonistavad satiirilise pildi lõbujanulisest rahvast. Eriti tango nõretav meloodia annab selgesti aimu helilooja iroonilisest mõttelaadist. See-eest Arvo Iho filmis "Vaatleja" (1987) avaldub tugevalt improvisatsiooniline moment, mis viib saksofonid lõpuks lausa jazziliku jämmini. Iga filmi muusika erineb Sumeral juba väljenduslaadilt: kui Mikk Mikiveri "Doktor Stockmannis" (1988) kuuleme Saint-Saënsi laadis kaunite meloodiatega romantilist kõlapilti, siis Undi-Volmeri animafilmis "Sõda" (1987) toimubki orkestris tõeline agressioon. Sumera filmimuusika helikeele kujundlikkus annab täpselt edasi seda karakteersust, mida film kui visuaalne kunst muusikalt ootaks.

Tundub, et Sumera võis end pidada nende õnnelike heliloojate hulka kuuluvaks, kellele oli justkui sündides kaasa antud kõigis tingimustes hästikohanev loominguline fantaasia, mis ei lasknud end segada piirangutest, mida seadis looja fantaasiale ka näiteks filmimuusika spetsiifika. Temaga filmimuusikast ja selle loomisest kõneledes jäi mulje, et see on midagi loomulikku, millega iga endast lugupidav helilooja peaks hästi hakkama saama; mis sünnib kergelt ja pingutuseta. Kuid sumeralik "kerglus" oli ju tegelikult vaid pinnapealne virvendus, mis peitis endasse alati sügavamaid ja süngemaid dimensioone. 2001. a ilmunud CD-l "Film music by Lepo Sumera" kõlab helilooja 1980. aastate filmimuusika paremik.

Sven Grünberg (s 1956)

Sven Grünberg on kirjutanud muusika rohkem kui 100 filmile. Peamiselt esindab ta Eesti filmimuusika elektroonilist poolust. Lisaks koostööle paljude Eesti režissööridega (Avo Paistik, Janno Põldma, Aarne Ahi, Rao Heidmets, Peeter Simm, Sulev Keedus, Olav Neuland) on ta loonud muusika veel Jaapani, Soome, Poola, USA, Saksa, Läti, Venemaa jt maade autorite filmidele, mis on pälvinud ka rahvusvahelisi preemiaid. Tuntuimad Grünbergi muusikaga filmid on Olav Neulandi "Hukkunud Alpinisti hotell" (1975), "Hundiseaduse aegu" (1984) ja "Näkimadalad" (1987), uuematest linateostest näiteks "Täna öösel me ei maga" (2004), "Kõrini!" (2006) ja "Detsembrikuumus" (2008). Äramainimist vajaksid kindlasti veel muusika filmidele "Corrida" (1982) ja "Madude oru needus" (1987, Eesti-Poola ühisprojekt). Grünbergi loodud on ka muusika populaarsetele multifilmidele "Naksitrallid" (1984), "Lepatriinude jõulud" (2001) ja "Leiutajateküla Lotte" (2006).

Sven Grünbergi filmimuusikast on ilmunud kogumikplaat "Hukkunud alpinisti hotell" (2001). Sven Grünberg ise kõneleb: "Filmimuusika on minu jaoks oluline ehk pisut üllatava tahu pealt. See õpetab teisi kuulama ja arvestama. /---/ Filmile muusikat tehes tuleb arvestada, et hetkiti on sõna osa olulisem, siis pilt, siis peab aga muusika kogu loo enda kanda võtma. Muusika osatähtsus on mingis lõigus viis protsenti, mingis 20 ja mingis ehk isegi 99 protsenti. Vajadusel peab muusika kandma kogu filmi mõtet. Kontsertmuusika puhul peab helilooja kirjutama n-ö sajaprotsendilist muusikat, see peab töötama läbi oma kõlamise aja. Aga filmis tuleb end talitseda, suuta teha ka poolfabrikaati, mis tervikut üle ei koormaks. Ja see on nagu apteekri töö." "Hukkunud Alpinisti" hotellile" muusika loomist meenutab Grünberg nii: "Seoses selle filmiga on päris naljakaid ja õpetlikke seiku. Algul pidi muusika tegema Arvo Pärt. Ta helistas mulle ja küsis, et äkki aitaksin teda elektroonikaga. Aga just sel ajal hakkasid nad naisega N Liidust ära kolima. Jäi nii, et pidime muusika tegema Kuldar Singiga, mina elektroonika ja Kuldar muu. Kui me esimest korda materjali vaatamas käisime, läks hirmsaks peoks. Tõnu Virve oli filmi kunstnik ja kutsus meid Noorsooteatri kostüümilattu ühistööd tähistama, kus me ikka päris mitu pudelit sisse kallasime. Pärast seda jäi Kuldar kadunuks. (Hiljem ilmus ta küll välja, aga siis oli film juba valmis.) Kuna teda ei leitud üles ja kuna kõik tähtajad olid möödas, pidin lihtsalt tegutsema hakkama. Olin siis 21-aastane ja tagantjärele saan muidugi aru, miks Kromanov niimoodi oigas. /---/ Mul viskas see pidev oigamine mingil hetkel üle, sest niigi oli kohutavalt raske, kõik tähtajad ületatud, ööd-päevad magamata, ja ütlesin talle: "Luban, et teen teile vähemalt hea muusika!". Kromanov ütles: "Tagasihoidlikkusega te küll ei hiilga!" Mäletan, kuidas sõitsin õhtul Moskvasse, rongis mõtlesin muusikat välja ja hommikul salvestasin. [Eduard] Artemjev ootas veel, noodid käes, ukse taga, sest ta hakkas kohe pärast mind "Stalkeri" muusikat tegema. Sõitsin samal päeval tagasi Tallinna. Tol ajal nõuti, et filmis peab kaks laulu olema. Sõnadega laul lauldi alati vene keeles üle. Iial ei teadnud, kes laulab, mõni liidu rahvakunstnik Moskvas või Leningradis. Nii ma tegin ühe loo vokaliisina ("Nimetu") ja teise häälikute jadana ("Ball"). Hiljem rääkis filmi helireÏissöör, et kui Moskvas film üle anti, oli Goskino peatoimetaja Pogomolov, KGB polkovnik, öelnud, et kõik muu võib olla, aga Pink Floyd tuleb heliribalt ära koristada. Siis olevat olnud tükk aega vaikust ja kadunud stuudiodirektor Enn Rekkor ütles, et ei, meil üks Eesti poiss tegi. Siis oli põrutatud veel rusikaga lauale: jätke jutud, mis te arvate, et meie pole siin Pink Floydi kuulnud, see tuleb ära koristada ja jutul lõpp. Algul oli selle minu muusikaga üldse tohutu paanika, et tuleb uus helilooja võtta ja korralik muusika teha..." Sven Grünberg on 1993. aastast õpetanud oma loodud õppeainet – muusika ja heli filmidramaturgia kujundajana – mitmes Soome ja Eesti kõrgkoolis.

VAATA: "Kaadris: Hukkunud Alpinisti hotell"

Uuemat filmimuusikat

Lisaks eelpool käsitletud heliloojatele on eesti filmidele muusikat loonud näiteks Antti Marguste, Raimo Kangro, Andres Valkonen, Erkki-Sven Tüür, Margo Kõlar, Kaspar Jancis, Ülo Krigul jpt.

Kel teema vastu enam huvi, võib muuhulgas sirvida raamatut "Eesti film 2000-2006" ning kuulata ka 2010. a välja antud CD-kogumikku "Eesti filmimuusika", kus leidub filmimuusikat läbi Eesti kinokunsti ajaloo. Samuti tasub külastada Eesti film 100 kodulehte.

Häid filmi- ja muusikaelamusi!

Valik uuemat filmimuusikat. Mängufilmid

Peeter Vähi	"Karu süda" (2001)
Janek Murd	"Agent Sinikael" (2002)
Margo Kõlar	"Nimed marmortahvlil" (2002)
Genialistid	"Vanad ja kobedad saavad jalad alla" (2003)
Helena Tulve	"Somnambuul" (2003) "Kirjad Inglile" (2012)
Rein Rannap	"Sigade revolutsioon" (2004)
Mallar Prandi	"August 1991" (2005)
Kaspar Jancis	"Röövlirahnu Martin" (2005)
Tiit Kikas	"Stiilipidu" (2005)
Ülo Krigul	"Malev" (2005) "Tühirand" (2006) "Sügisball" (2007) "Püha Tõnu kiusamine" (2009) "Idioot" (2011)
Jaak Jürisson	"Meeletu" (2006)
Timo Steiner	"Klass" (2007) "Klass: elu pärast" (2009)

Valik uuemat filmimuusikat. Animafilmid

Tõnu Kõrvits	"Eilne vedur" "Sääsk ja hobune"
Erki Tero	"Teekond Nirvaanasse"
Horret Kuus	"Nina-Jass ja Näpp-Mall" "Pambu-Peedu"
Märt-Matis Lill	"Mont Blanc" "Rebasenaine"
Kaspar Jancis	"Superlove" "Weitzenbergi tänav" "Ahviaasta"
Avo Ulvik	"Tulelaeva kulid"
Myrakaru (Joel Tammik, Indrek Tamm)	"Jõehobu Jõksu lood"
Tiit Kikas	"Hing sees" "Porgand!" "Miriami jõulupäkapikk" (viimane koos Andres Valkoneniga)
Toomas Trass	"Nööbi odüsseia"
Marc Marder	"Pingviinide paraad"
Margo Kõlar	"Frank ja Wendy"

Kasutatud kirjandus

1. Eesti Kultuurfilmi kataloog 1933-1940 // Tallinn : Riigiarhiiv 2008
2. Eino Tamberg : elamine kui loomingu aine (koostanud ja vestelnud Virve Normet) // Tallinn : Tänapäev, 2005
3. Eino Tamberg. Tundeline teekond (koostaja ja toimetaja Kaja Irjas) // Tallinn : Eesti Muusika Infokeskus, 2005
4. Garžnek, Igor. Taaskohtumine Sumera muusikaga // Sirp 02.03.2001
5. Hanson, Raimu. Poliitiline põgenik tuli 35 aastat hiljem kodumaale // Postimees 29.06.2011
6. Juske, Ants. Värvi ja valguse mängud Koordis // Sirp nr 33 (3032), 10.09.2004
7. Kaljuvee, Argo. Sven Grünberg – helilooja paralleelsete sirgete vahel // Eesti Päevaleht 18.11.2006
8. Kotta, Kerri. Tintinnabuli-muusika mõjust filmikeelele // Sirp nr 23 (3256), 12.06.2009
9. Kärk, Lauri. "Viimne reliikvia" ja "Valgus koordis": žanrifilmist žanrifilmini // Teater. Muusika. Kino. 1/2010
10. L?s, Jaak. Esimene mängufilm Eesti NSVs // Sirp nr 42 (3182), 16.11.2007
11. L?s, Jaak. Kuidas tehti filmitähti // Sirp nr 39 (3179), 26.10.2007
12. Leivak, Verni. 36 aastat hiljem – "Kevade" rahvas kohtus uuendatud filmi esilinastusel: "Kui vanaks kõik on jäänud!" // Õhtuleht 15.04.2006
13. Maimets, Kaire. Tasakaal su ümber ja su sees: "Ukuaru" // Teater. Muusika. Kino. 06.06.2004
14. Ojakäär, Valter, Ojakäär, Jaak. Uno Naissoo: põgene, vaba laps! // Tallinn : TEA Kirjastus, 2011
15. Raudi, Harald. 110 aastat tagasi pandi pildid liikuma // Horisont 1/2006
16. Sepp, Anu, Garšnek, Igor, Ojakäär, Jaak. Muusikaõpik : IX klass // Tallinn : Avita, 1996
17. Säde, Enn. Kas tõesti Eesti esimene helifilm? Theodor Lutsu mängufilmi "Päikese lapsed” helist ja muust // Teater. Muusika. Kino. 6/2008
18. Tally, Mirjam. Lepo Sumera filmimuusika elab uuel plaadil // Eesti Päevaleht 07.03.2001
19. Vaitmaa, Merike. Lepo Sumera viimastest teostest // Teater. Muusika. Kino. 01.05.2001
20. Veljo Tormis : Jonni pärast heliloojaks! (koostaja Priit Kuusk) // Tallinn : Prisma Prindi Kirjastus, 2000
21. Wierzbicki, James. Film music : A history // New York : Taylor & Francis, 2009

Kasutatud internetiallikad

1. Eesti Ansamblite Andmebaas http://www.dcc.ttu.ee/bands/get.asp?ident=4071
2. Eesti Muusika Infokeskus http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid=32&id=15&lang=est&action=view&method=biograafia
3. Eesti Muusika Infokeskus http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid=32&id=90&lang=est&action=view&method=teosed
4. ETV http://etv.err.ee/index.php?0564289
5. Tallinnfilmi kodulehekülg http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=67
6. Tallinnfilmi kodulehekülg http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=874&action=show_product_details
7. Valmis Lepo Sumera filmimuusika CD // Postimees Online 01.03.2001 http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=12833&number=135
8. Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Nukitsamees_(film)
9. Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Sven_Grünberg
10. Ülo Vinter 3. I 1924 – 2. VII 2000 http://www.sirp.ee/archive/2000/07.07.00/Muusik/muusik1-4.html

Kasutatud fotod

1. Don Juan Tallinnas http://www.filmiveeb.ee/filmid/2674/Don-Juan-Tallinnas/
2. Eino Tamberg http://s.ohtuleht.ee/multimedia/images/000195/f024aafd-56cc-4181-8b7e-202dbc6f5a72.jpg
3. Elu tsitadellis http://anthill.ucoz.de/news/zhizn_v_citadeli_elu_tsitadellis_1947/2012-02-07-156
4. Juhuslik kohtumine http://pilt.delfi.ee/picture/10626485/
5. Kevade http://matkakeskus.elva.ee/index.php?option=com_eventlist&view=details&id=45&Itemid=40&lang=et
6. Kunksmoor http://pilt.delfi.ee/picture/10872105/
7. Leiutajateküla Lotte http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/leiutajateküla_lotte/36412
8. Lepo Sumera http://www.emic.ee/lepo-sumera-est
9. Mäeküla piimamees http://pilt.delfi.ee/en/picture/11046957/
10. Naine kütab sauna http://hingeharimas.blogspot.com/2011/04/naine-kutab-sauna.html
11. Naksitrallid http://www.filmipood.ee/client/shop/product.asp?wa_id=17821&wa_site_id=1
12. Nukitsamees http://www.dvd.ee/eesti/plaadid/EEpkAkuZyp.shtml (DVD kaanepilt)
13. Olav Ehala http://uuseesti.ee/34046 (algne viide Eesti Kontsert)
14. Päikese lapsed - Säde, Enn. Kas tõesti Eesti esimene helifilm? Theodor Lutsu mängufilmi "Päikese lapsed” helist ja muust // Teater. Muusika. Kino. 6/2008
15. Raimo Kangro http://www.ohtuleht.ee/102109
16. Rein Raamatu filmid http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=31226
17. Suvi http://pood.rahvaraamat.ee/filmid/suvi_dvd/40507
18. Sven Grünberg http://www.emic.ee/sven-grunberg-est
19. Ukuaru http://movies.ee/film/288/
20. Uno Naissoo http://jazz.ee/index.php?id=559
21. Veljo Tormis http://www.estonia.gov.uk/est/syndmused/aid-206 (viitega www.tormis.ee)
22. Viimne reliikvia http://et.wikipedia.org/wiki/Viimne_reliikvia (DVD kaanepilt)
23. Ülo Vinter http://www.virufolk.ee/node/957
24. Naksitrallid http://www.filmipood.ee/client/shop/product.asp?wa_id=17821&wa_site_id=1
25. Leiutajateküla Lotte http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/leiutajateküla_lotte/36412
26. Kevade http://matkakeskus.elva.ee/index.php?option=com_eventlist&view=details&id=45&Itemid=40&lang=et
27. Suvi http://pood.rahvaraamat.ee/filmid/suvi_dvd/40507
28. Naine kütab sauna http://hingeharimas.blogspot.com/2011/04/naine-kutab-sauna.html
29. Mäeküla piimamees http://pilt.delfi.ee/en/picture/11046957/
30. Ukuaru http://movies.ee/film/288/
31. Ülo Vinter http://www.virufolk.ee/node/957
32. Elu tsitadellis http://anthill.ucoz.de/news/zhizn_v_citadeli_elu_tsitadellis_1947/2012-02-07-156

Näituse koostasid:

• Kristi Veeber (Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonna raamatukoguhoidja)
• Kaie Viigipuu-Kreintaal (Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonna juhataja)
• Tiina Erik (Tallinna Keskraamatukogu veebihaldur)

Näituse paremaks vaatamiseks soovitame kasutada ekraani resolutsiooniga vähemalt 1024 x 768 pikslit. Internet Exploreri kasutajatel soovitame kasutada veebilehitseja versiooni vähemalt 9.

Tallinna Keskraamatukogu 2012