1. Jazz kinnitab Maarjamaal kanda

Ragtime ja jazz hakkasid Põhja-Ameerikast Euroopasse levima 20. sajandi esimestel kümnenditel, langedes Eestis soodsale pinnasele, sest uus ajajärk levimuusikas langes kokku meie omariikluse sünniga. Kardinaalsetele muutustele häälestatud ühiskond oli vastuvõtlikum ka uutele arengutele kultuuri vallas.

Muutuste põhikujundajaks sai afroameerika päritolu tantsukultuuri ja sellega kaasneva jazzmuusika jõudmine meie seni peamiselt (balti-) saksa ja vene mõjutustega kultuuriruumi. Lühikese aja jooksul muutusid põhjalikult seltskonnatantsud, tantsumuusika ja tantsuorkestrite koosseisud. Juurde tulid siin senitundmatud spetsiifilise kõlaga pillid, nagu saksofon, bandžo ja trummikomplekt. Viiulite ja tšello osakaal vähenes. Seoses rumba võidukäiguga lisandusid mitmed Aafrika päritolu uued rütmipillid (konga, bongo).

Kuna jazz oli sündinud Ameerikas, sealseid muusikuid sattus siia ringreisidele aga üliharva, siis õpiti jazzi Eestis kaudselt, esialgu raadiot kuulates, kust usinamad ja parema mäluga muusikud popimad lood maha kirjutasid, hiljem hangiti repertuaari ka plaatidelt, kinofilmidest ja lõpuks trükitud nootidest. Raadio polnud veel levinud igasse kodusse, kuid raadiovastuvõtjaid toodeti juba ka Eestis ning osati neile ka ajalehtedes reklaami teha. Paljud tehnikahuvilised eelistasid endale ise raadio ehitada. Sel juhul sõltusid teostus ja välimus omaniku oskustest ja fantaasiast.

Kui Ameerikas loetakse jazzi arengus esimeseks perioodiks New Orleansi stiili, millele järgneb diksiländ ja seejärel sving, siis Eestis jäid paar esimest etappi vahele. Seetõttu on mõistlik nimetada eesti jazzi arengu algperioodi lihtsalt svingieelseks etapiks.

Svingieelse perioodi muusikale avaldas ilmselt mõju inglise raadiojaamade kuulamine ja seetõttu olidki eesti orkestrite eeskujud pärit Inglismaalt. Ameerika raadiojaamad siiani lihtsalt ei kostnud ja sealset muusikat saanuks õppida vaid väheste siin liikvel olnud heliplaatide vahendusel. Analoogselt Inglise parimate koosseisudega kuulus ka eesti jazzansamblitesse viiul, algul oli kohustuslikuks pilliks ka bandžo. Tüüpilisimaks tantsuorkestri koosseisuks 1920-ndatel oli kokku 6-7 pilli: viiul, klaver, trummid, 2-3 puhkpilli (trompet ja 2 saksofoni), tavaliselt ka bandžo. Kontrabass puudus algul üldse, mõnikord kasutati basspillina tuuba sugulaspilli susafoni.

Esimesed Eesti jazzansamblid ja -muusikud

The Murphy Band

Jazzbändide moodustumine algas 1920-ndatel aastatel. Esimeseks professionaalseks eesti jazzansambliks loetakse The Murphy Band’i, mis alustas tööd 1925. a. juunis. Lugedes seda jazzi sünnihetkeks Eestis, võime 2015. aastal tähistada Eesti jazzi 90. juubelit.

The Murphy Band’i algkoosseisus mängisid Kurt Strobel (trummid), Wolfgang Pachla (klaver), Rolf Eichwald (viiul), Jakov Sahharov (trompet), Eugen Allas (bandžo) ja Arved Kappet (klarnet). Viimane mängis oletatavalt esimesena Eestis ka saksofoni. Algkoosseisu viiuldajaks on pakutud ka Alfred Klas-Glas'i. Edaspidi moodustasid ansambli tuumiku eesti jazzis hiljemgi tooni andnud muusikud Kurt Strobel (trummid), Konstantin Paalse (bandžo) ja Viktor Compe (klaver). Mõiste „professionaalne” ehk „elukutseline“ tähendab enne teist maailmasõda tegutsenud jazzansamblite puhul nende seotust kindla tööga mõnes kohvikus või restoranis. The Murphy Band tegutses algul Tallinna Raekoja platsil maja nr. 8 keldrikorruse kohvikus Marcelle, hiljem koliti üle Estonia teatri Valgesse saali. Oma maja orkestrina tehti kaasa ka mitmes operetietenduses.

1926. a. suvel käidi mängimas Pärnu Rannasalongis, 1927. aastal töötati mitu kuud Saksamaal. Dresdenis esineti kogu suve vaheldumisi ühe Ameerikast pärit tantsuorkestriga, kellega neil The Murphy Band’i liidri Kurt Strobeli hinnangul mingit tasemevahet polnud - ameeriklastel oli mõistagi moodsam repertuaar, kuid viini valsid ja tangod olid The Murphy Band'il paremad.

Raadiosaade: Kuula raadiosaadet „Eesti jazz 70”, kus Eesti jazzi algusaegu meenutab Kurt Strobel: "Eesti jazz 70." (1956)

The Murphy Band’i eeskujudeks olid parimad Inglise orkestrid Savoy Orpheans ja Jack Hylton Orchestra. The Murphy Band ise oli kuni laialiminekuni 1929. aastal tasemelt parim Tallinna tantsuorkester, seega oli ta omakorda eeskujuks siinsetele teistele, eriti asutatavaile uutele orkestritele. The Murphy Band’i tuntust ja mõju meie jazziliku tantsumuusika arengule suurendasid kindlasti alates 1928. aastast toimunud laupäevaõhtused ringhäälingu tantsumuusika ülekandeid Estonia Valgest saalist, mille vahendusel kuuldi neid pealinnast kaugemalgi. Repertuaaris mängitavatest paladest umbes pooled olid inglise-ameerika päritolu, teine pool aga saksa lööklaulud. Tõenäoliselt lisandusid neile populaarsemad viisid tuntumatest operettidest. Kavas oli ka hulk hiljem igihaljaks osutunud teemasid, mis kuuluvad jazzi kullafondi ja on praegugi sageli mängitavad. Enamik nimekirja paladest on rõõmsameelsed ja hoogsad – niisugune oligi 1920. aastate džässi põhiolemus.

The Murphy Band’i arvatava repertuaari rekonstruktsioon Tiit Laukilt:

1925

Harry Akst “Dinah”
Irving Berlin “Always”
Walter Donaldson “Yes, sir, that’s my baby”
Jerome Kern “Who”
Fred Raymond “Ich hab’ das Fräulein Helen baden seh’n”
Fred Raymond “Ich hab’ mein Herz in Heidelberg verloren”
I. S. Zamecnick “Somewhere in Naples” (Eestis “Kesk õitsvaid lilli”, mängiti valsina)

1926

Ray Henderson “Black Bottom”
Walter Kollo “Zwei rote Rosen, ein zarter Kuss”
José Padilla “Valencia” ja “Ça...c’est Paris”
Erno Rapee ja Lew Pollack “Charmaine”
H.G. Matos Rodriguez “La Cumparsita”
Harry Tierney “Rio Rita”
Mabel Wayne “In a little Spanish town”

1927

Walter Donaldson “My blue heaven”
Karel Vacek “Du schwarzer Zigeuner” (Meil “Hei, mustlane mängi”)
Mabel Wayne “Ramona”
Vincent Yomans “Hallelujah”
Victor Young “Sweet Sue”

1928

Franz Doelle “Siis, kui valge sirel õitseb taas”
Ralph Erwin “Ma suudlen teie kätt, madam”
Ray Henderson “Constantinopole”
Jimmy McHugh “I can’t give you enything, but love”

1929

N. H. Brown “Brodway melody”
Hoagy Carmichael “Tähetolm”
Ray Henderson “Kui mul oleks sinust rääkiv pilt”
Hans May “Armunud Bimbambulla”
Anton Profes “Am Sonntag will mein Süsser mit mir segeln geh’n”


Teades, et The Murphy Band’i muusikalised eeskujud olid pärit Inglismaalt, on alust arvata, et nad mängisid ka repertuaaris olnud saksa päritolu muusikat inglisepärase jazziliku tunnetusega. See on seda tõenäolisem, et neil oli koosseisus kaks arranžeerimisvõimelist muusikut: Victor Compe ja Konstantin Paalse. Seega ei sõltunud nad liialt algmaterjalist, olles võimelised seda ise soovitavas suunas töötlema. Seevastu enamik teisi orkestreid pidi 1920. aastail veel valmis noodimaterjaliga läbi ajama, mida toona oli küllalt keeruline hankida. The Murphy Band kui parim oli teistele eeskujuks ka repertuaari kujundamise küsimustes ning suur osa nende repertuaarist kõlas mingil kujul teistegi orkestrite esituses.

Red Hot Ramblers

Niinimetatud inglise suuna teine mõjukam esindaja Tallinna tantsuorkestrite seas oli 1927. aastal alustanud ja 13 aastat tegutsenud Red Hot Ramblers, olles kõige pikaealisem ja ühtlasi parim 1930. aastate Tallinna tantsuorkester. Orkestri juhtfiguur Oskar Vichmann oli oma eeskujuks valinud Bert Ambrose’i ja BBC tantsuorkestrid, püüdes neid igati jäljendada. Red Hot Ramblersi repertuaari eest hoolitseski tema, tellides Londonist tantsuorkestrile seatud lööklaulude noote.

Saksofonist Oskar Vichmann ja algusest lõpuni koosseisu kuulunud trummar Artur Tamvelius püüdsid ühiselt kuulajateni jõuda ning nende muusikamaitset koolitada ka seaduslikkuse piire kompavaid võtteid rakendades. Nimelt andsid Vichmann ja Tamvelius gümnasistidena omatehtud saatjal eetrisse ametivõimudega kooskõlastamata (enamasti muusikalisi) raadiosaateid, ajendiks moodsa tantsumuusika vähesus ametliku ringhäälingu programmis. „Tallinna amatöör-ringhäälingusaatja nr. 4“ töötas kogu 1927. aasta jooksul enam-vähem regulaarselt, saatekavas oli heliplaadimuusikat, klaveripalade ja improviseeritud orkestripalade ettekandeid, esitati deklamatsioone ja jutustati lõbusaid anekdoote. Kui üleastumine avastati, konfiskeeriti küll aparatuur, aga kedagi süüdi ei mõistetud. Vichmannist sai peagi legaalne raadio-amatöör, ta sooritas Postivalitsuses vastava eksami juba mõni kuu pärast kohtuprotsessi lõppu 1928. aasta septembris, tema ametlikuks kutsungiks sai ES3C.

1930. aastate algul hakkas toimima välismaistelt kirjastustelt seadete tellimise süsteem, mille aktiivse kasutajana on teada Red Hot Ramblers. See vähendas muresid repertuaari täiendamisega, kuid seoses arranžeerijate nappusega võib järeldada, et sarnaste tüüpkoosseisudega bändid mängisid ka suhteliselt sarnast repertuaari – kirjastuste pakutav valik oli ühesugune kõigi jaoks ja publiku lemmiklood suures osas samad. Seega oli põhiküsimus bändijuhi operatiivsuses ja muusikute õppimiskiiruses. Niisiis võis Red Hot Ramblers’il olla ka sama suundumusega konkurente, kuid Red Hot Ramblers oli võistlevaist orkestreist esimene ja parim, mistõttu on see informatsioon just seoses nendega meieni jõudnud.

Eesti jazzile aluse pannud muusikud

Kurt “Kunna” Strobel

(1904-1982, pildil küpses eas) oli The Murphy Band’i asutaja ja eestvedaja ning eesti jazzi algaastate silmapaistvaim trummar. Kõik temaga koos mänginud muusikud rõhutavad tema erilisi mänedžerivõimeid ja tema orkestrite head töömeeleolu. Pärast The Murphy Bandi asutas ta 1931. a. omanimelise orkestri, mis tegutses Dancing Palace Glorias. Orkestiseadeid kirjutas pianistiks kutsutud Priit Veebel. 1939. aasta novembris asus Kurt Strobel koos perega Saksamaale ja sealt 1949. a. edasi Austraaliasse. Muusikaga ta pärast Eestist lahkumist ei tegelenud

Victor Compe

(1895–1968, pildil küpses eas) ei olnud küll The Murphy Band’i asutajaliige, kuid tulnud 1925. aasta oktoobris ansamblisse pianistiks, sai temast selle kunstiline juht (korralduslik pool oli Strobeli õlul). Compe tegi ka enamiku arranžeeringuid. 1929. aastal, kui Strobel läks aega teenima ja ka Paalse lahkus, lõpetas The Murphy Band tegevuse. Compe moodustas uue koosseisu, The Estonian Dance Orchestra, mis oli üks parimaid Eestis ja igalaupäevaste raadioesinemiste populaarsuse tõttu kuulajaile tuntud, kuid ei suutnud saavutada eelkäija The Murphy Band’i kuulsust. Põhjuseks võis olla hea organisaatori Kurt Strobeli lahkumine, sest Compele see töö ei istunud. Ka Viktor Compe lahkus Eestist, elades alates 1937. aasta lõpust Poolas.

Konstantin “Paula” Paalse

(1903–1979) oli The Murphy Band’i teine asutajaliige, Kurt Strobeli koolivend nii Tallinna Peetri Reaalkoolis kui ka Saksa Gümnaasiumis. Paalse põhiinstrumendid olid kitarr/bandžo ja akordion, ta tegi ka arranžeeringuid. Pärast The Murphy Band’i lagunemist mängis ta bandžot ja akordioni orkestris The Happy Seven. Koos samas mängiva Priit Veebeliga moodustati klaveriduo, mis hiljem sageli esines omaette kavadega ringhäälingus. 1931. aastast alates kuulusid mõlemad Kurt Strobeli orkestrisse, kuni see 1939. a. laiali läks.

Jazzi levik Eesti territooriumil

Jazzmuusika vallutas lühikese ajaga enamiku linnade tantsusaalid, suurem osa maarahvast vajas uue muusikaga kohanemiseks siiski rohkem aega. Et adaptsiooniprotsess siingi toimus, sellele viitavad külakapellidest moodustunud jazzbändid väikestes maakohtades, kus ei lastud end isegi sellest segada, et koosseisus polnud jazzorkestrile tüüpilisi pille nagu saksofon. Tähtis on, et oma ansamblikoosseise jazzorkestreiks nimetades viitasid nad otseselt soovile selle uue muusikaliigiga tegeleda ja seda (võimaluste piires) mängima õppida.

Neis omapärastes koosseisudes võib näha ka üleminekuetappi sentimentaalselt saksalikult tantsumuusikalt jazzilikumale stiilile. Oluliselt oli laienenud ka jazzmuusika leviala – kui see 1930. aastateni piirdus vaid Tallinnaga, siis nüüd oli täiesti arvestatavaid arenguid märgata ka Tartus, Viljandis, Narvas ja Pärnus, jazzorkestreid tekkis isegi üsna väikestes kohtades: Tali, Uue-Kariste, Väimela, Karutsi, Sammaste ja Pöide-Uuemõisa.

2. Sving jõudis Eestisse. Jazz kontserdilaval

Sving jõudis Eestisse 1930-ndate teisel poolel. Repertuaari üldpildis toimus nihe ameerikaliku muusika osa suurenemise ja saksa päritolu muusika vähenemise suunas ning repertuaar muutus mitmekesisemaks. Kuigi saksa muusika, eriti filmimuusika, ei kadunud 1930. aastatel kuhugi, oli tema osa oluliselt väiksem ja mõnigi kord tehti populaarsest saksa meloodiast korralik svingstiilis arranžeering. Repertuaari rikastas ka uue põlvkonna arranžeerimisvõimeliste jazzmuusikute pealekasvamine: Priit Veebel, Hans Speek, Boris Kõrver jt.

Laienes ka jazzi kandepind - 1930. aastate Tallinna parematest tantsuorkestritest väärivad Red Hot Ramblers’i kõrval mainimist veel kolm: Merry Pipers, Dancing Travellers ja Kuldne Seitse. Kõiki nelja võis kuulda ka raadiosaadetes. Paljud muusikud rändasid küllalt sageli ühest orkestrist teise, iseäranis tihedalt vahetusid omavahel Merry Pipers'i ja Dancing Travellers'i liikmed. Mõlemasse kuulus näiteks saksofonist Jaan Kornel. Saksofonisti ja klarnetisti Karl Aaviku nime võib leida kõigi mainitud kolme orkestri koosseisust. Karl Aavik (1913-2009) oli dirigendi ja helilooja Juhan Aaviku poeg, kuulus hiljem ka Swing Club'i koosseisu.

Jossif Šagal (1922-1993) kuulus samuti nii Merry Pipers'i, Kuldse Seitsme kui Red Hot Ramblersi ridadesse. Hiljem peamiselt viiuldajana tuntud orkestrant omandas saksofonimängu iseõppijana ning mängis jazzansamblites mõlemat pilli. Enamikul vanematel restoraniviiuldajatel oli kõrvalpilliks saksofon, kuid keegi polnud mõlemal pillil temaga võrdselt meisterlik. Hiljem on ta kuulunud ka Aleksander Rjabovi ja Emil Laansoo ansamblitesse.

Kuna Merry Pipers oli samuti üsna pikaealine kooslus, käis sealt 9 tegutsemisaasta jooksul läbi tervelt 52 pillimeest. Mitmed neist on lisaks jazzile end ka muudes muusikastiilides teostanud: Aadu Regi, Jossif Šagal ning 1931. aastal orkestri asutanud viiuldaja Rostislav Merkulov (1912-1978). Kuigi tollal töötati palad välja kollektiivselt, võib väita, et siit algaski tema dirigendikarjäär, mis kulmineerus 33 aasta pikkuse tööga Eesti TV ja Raadio estraadiorkestri juhina. Oma panuse eesti jazziloo uurimisse on andnud Merry Pipersi pianist Aadu Mutsu. Saksofonistina kuulus nii Merry Pipers'isse kui Kuldsesse Seitsmesse Evald Vain, kes ka hiljem heliloojana ikka rohkem jazziliistude juurde pidama jäi. Merry Pipersis mängis selle lõpuaastail ka Raimond Valgre.

Ansambli Dancing Travellers eluiga jäi lühikeseks. Tuntud nimedest jõudsid siia oma märgi maha jätta vennad Sergei (saksofon) ja tulevane helilooja Viktor Ignatjev (trompet, akordion) ning hilisem kauaaegne Estonia dirigent Kirill Raudsepp (klaver).

Sving jõudis Eestisse

1936. a. hakkas tegutsema Kuldne Seitse, mis kujunes enne II maailmasõda Eesti parimaks jazzorkestriks. Seitsmeliikmelisena alustanud ansambel võttis nimepanekul eeskuju saksa svingseptetist Die Goldene Sieben. Asutajaliikmed olid Nikolai Kalm (trummid), Georg Metssalu (laul, kitarr), Valdur Noorlaid (saksofon), Raimond Otsman (viiul), Leo Valter (saksofon), Hans Värk (trompet) ja pianistist orkestrijuht Endel Annus, kokku tuldi viimase elukohas Kaupmehe tänaval.

Koosseis kasvas peagi suuremaks, kuid nimi jäi. 1938. aastal läks senine liider Endel Annus aega teenima ning orkestri juhtimise võttis üle vahepeal koosseisuga liitunud Hans Speek.

Repertuaari ajakohastamiseks hakkas Speek tellima noote Inglismaa kirjastustelt Sun, Chappell jmt. Sama aasta sügisel astus Speek Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuri õppima ja tutvus mitme jazzihuvilise tudengiga, nende hulgas tartlase Henry Ambeli ja parasjagu Tartus õppiva Boris Kõrveriga. Need kontaktid ja Ambeli soliidne plaadikogu andsid Speegile tugeva tõuke improvisatsioonilise muusikaga tegelemiseks. Paari järgneva aastaga kerkis Speek eesti tippude hulka nii improviseeriva jazzmuusikuna kui võimeka arranžeerijana. Järgnevates koosseisuvahetustes liitusid Kuldse Seitsmega kaks hiljem heliloojana tuntuks saanud muusikut: pianist Boris Kõrver ja saksofonist Evald Vain. 1939. a. sügisel hakkas Kuldne Seitse laupäevaõhtuti raadiostuudios tantsumuusikat mängima – eelmine laupäevaõhtute sisustaja Kurt Strobeli orkester oli laiali läinud. Hans Speegil õnnestus tõsta mitte ainult enda, vaid kogu orkestri tase raadiost kuulatud ja imetletud Euroopa svingorkestritega võrdväärseks. Saksa orkestritest oldi selle stiili veatu valdamise poolest ülegi, sest Hitleri võimu all valitses Saksamaal jazzikeeld.

Georg Metssalu (1919-2004) muusikukarjäär algas 1935. aastal orkestrist Modern Trubaduur, kus alustas ka Hans Speek. Metssalu proovis esiotsa kätt viiuli- ja saksofonimänguga, osales Kuldses Seitsmes peamiselt lauljana, jõudis aga mõne aastaga end üles töötada Eesti parimaks jazztrummariks, harides end muuhulgas Gene Krupa trummiõpiku järgi. Trummarina käis ta kattuvate esinemiste ajal asendamas Kurt Strobelit tolle orkestris ning mängis hiljem Draamakeldri restoranis Raimond Valgrega ühes pundis. Just Metssalu olevat esimesena näinud 1939. aastal kirjutatud „Muinaslugu muusikas” nooti. Pärast sõda kuulus Georg Metssalu meeskoori RAM ja selle juurde kuuluva kvarteti RAM-1 koosseisu. Kuna jazz oli põlu all, polnud põhjust trummimängu juurde naasta.

Kuldse Seitsme koosseisust käisid läbi veel silmapaistev viiuldaja Boris Kuum, ansamblitesse Four Swingers ja Six Swingers kuulunud trummar Elmar Kruus (1912-1990), hiljem Swing Club’i kuulunud laulja Hilja Hollas (1927-), saksofonist Herbert Kulm (1912-1986) jpt.

Tüüpiliseks koosseisuks kujunes svingiajastul nn väike bigbänd, mis tähendas puhkpillide osatähtsuse suurenemist (3-6 pilli) ja kontrabassi lisandumist. Siiski kuulusid nende ansamblite koosseisu reeglina ka viiul ja akordion, mida tänapäeva bigbändides ei esine. Bandžo kadus, mõnel pool tuli selle asemele hiljem kitarr. Muusikute arvu poolest võis koosseis ulatuda kuni pooleni tänapäeva bigbändi suurusest ehk kuni 9-10 liikmeni.

Jazz kontserdilaval

Svingiperioodil toimus ka esimene jazzkontsert akadeemilises keskkonnas – Estonia Kontserdisaalis. Kontserdi korraldas 24. novembril 1936. a. pianist, helilooja ja dirigent Priit Veebel, see kanti üle ka ringhäälingus ja sellel oli tohutu mõju – raadioülekanne valmistas ette jazzisõbralikku publikut.

Niinimetatud akadeemilised jazzkontserdid omandasid meie jazzi arenguteel omaette märgilise tähenduse. Akadeemilise traditsiooni kohaselt korraldatud kontserdil (vastandina oluliselt vabamale klubikontserdile, nagu neid korraldati nii Ameerikas kui Euroopas juba 1920. aastatest alates) peab kogu esitatav kava olema heal tasemel, huviga jälgitav ja moodustama ühtse kunstilise terviku. Tundub, et eestlased tunnetasid üsna varakult jazzi kui kontsertmuusika potentsiaali, jõudes jazzi selles arengufaasis isegi ameeriklastest ette.

Akadeemilisele kontserdilavale jõudis jazz teadaolevalt esimesena Rootsis, kus 7. märtsil 1930 esinesid kontserdisaali laval seitse nende paremat orkestrit; järgmine teadaolev jälg tulebki juba Tallinnast ja selleks on Priit Veebeli esimene jazzkontsert 24. novembril 1936 Estonia kontserdisaalis. Seega on võimalik ka intrigeeriv tõlgendus, et Veebeli kontsert on esimene akadeemilise tava kohaselt ja akadeemilises kontserdisaalis toimunud ühe orkestri terviklik jazzkontsert. Ajakirjanduses ilmunu põhjal otsustades oli publik sellise lahendusega rahul – kõikides arvustustes rõhutatakse täis saale ja publiku head vastuvõttu. Seda seisukohta tõestab veenvalt ka fakt, et okupatsioonini jäänud vähem kui nelja aasta jooksul toimus veel vähemalt viis erineva kavaga jazzkontserti, mis viitab selgelt nii muusikute kui publiku aktiivsele huvile.

Raadiosaade: Kuula raadiosaadet: „Vello mikkser. Esimene jazzkontsert Eestis 1936. aastal." (1996)

Priit Veebel (1910–1944) oli üks eesti jazzi mõjukamaid muusikud 1930. aastatel. Imetlustäratavalt laia haarde ja arenemisvõimega Veebel alustas tööd restoranimuusikuna, järgnevail aastail võis teda kuulda esinemas ringhäälingus Kurt Strobeli orkestri pianistina ja väiksemates koosseisudes, sh. klaveriduos koos Konstantin Paalsega. Vähem kui 10 aastaga kerkis Veebel üheks hinnatumaks jazzpianistiks ja arranžeerijaks, olles samal ajal paljude ülipopulaarsete levilaulude autor. Kui Kurt Strobel 1939. a. Saksamaale lahkus, võttis Veebel tema orkestri juhtimise üle. Sõja ajal asus Veebel tööle Estoniasse, kerkides sealgi vaid paari aastaga pianist-repetiitori seisusest balletidirigendiks. Just Priit Veebel dirigeeris balleti „Kratt” etendust Estonia pommitamise õhtul 9. märtsil 1944, mis sai kahjuks andekale muusikule saatuslikuks: tuberkuloosi põdenud Veebel külmetus teatrist pagedes ja suri sama aasta suvel.

Telesaade: Vaata telesaadet „Vanu viise veeretades: Moodsamad tuuled" (1996)

Veebeli eeskujul korraldasid jazzkontserte ka Hans Speek Kuldse Seitsmega ja Leo Tauts. Need leidsid aset juba nõukogude okupatsiooni tingimustes, kuid jazz oli esialgu veel lubatud. 1941. aasta 12. veebruaril toimunud Kuldse Seitsme kontserdi säilinud kava tunnistab, et vaid üks pala kannab selget pitserit kummardusest uue punavõimu ees: Blanteri „Katjuša“.

Leo Tautsi kontsert toimus arvatavasti 1941. aasta 1. märtsil Tartus ning sarnanes sisult Priit Veebeli varasemate jazzkontsertidega. Ka Leo Tauts (1914–1973) kuulub esimeste improviseerivate jazzmuusikute hulka Eestis. Ta õppis klaverit ja kompositsiooni Heino Elleri juures Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja juhatas mitmeid orkestreid (Vanemuine, Landessender Reval, Eesti Raadio jazzorkester). Pianistina kuulus ta Teddy Wilsoni stiili järgijate hulka ning muusikute hulgas peeti Leo Tautsi Eesti parimaks jazzpianistiks. 1941. aasta kevadel korraldas Leo Tauts Tallinna eeskujul jazzkontserdi ka Tartus, osa kontserdi kavast ja kasutatud seadeist nö. laenati Veebeli Tallinna kontsertidest, sh. G. Gershwini “Rhapsody in Blue”, mille soolopartiid mängis Leo Tauts ise. Sõjajärgseil aastail sai Tautsist üks populaarsemaid levimuusikaheliloojaid. 1960. aastate keskel oli Tauts tollal NSVL-i parimaks peetud Oleg Lundströmi jazzorkestri pianist.

3. Eesti jazzi areng enne Teist maailmasõda. Kodumaalt lahkujad

Kokkuvõte Eesti jazzi arengust enne Teist maailmasõda

Olles tantsumuusikana oma arengu algkümnenditel popkultuuri osa, vastandus jazz oma olemuselt kunstmuusikale. Hoolimata oma suurest populaarsusest ei olnud jazz Eestis siiski popkultuuri staatuses, nagu ta seda tol ajal oli mitmel pool mujal. Sellegipoolest oli jazzmuusikal arvestatav mõju meie tantsumuusika ja muusikalise mõtlemise kujunemisele, koos publiku maitse suunamisega avardas jazz ka paljude muusikute tõekspidamisi nii muusika väljendusvahendite kui orkestri kõlapildi osas. Jazzi kui noorsoo lemmikmuusika teeneks tuleb lugeda ka paljude inimeste muusika juurde toomist, kellest enamik jäi (jazz)muusikaga tegelema harrastusmuusikuina, kuid mõnigi jõudis ka professionaalsele tasemele. Jazz mõjutas seega küllaltki olulisel määral mitte ainult meie tantsumuusika, vaid ka süvamuusika arengut, avardades paljude noorte muusikute silmaringi ja andes neile esimese publiku ees esinemise kogemuse.

Näiteid võib tuua mitmeid. Koorijuhi ja helilooja, hellitavalt laulutaadiks hüütud Gustav Ernesaksa võis gümnaasiumipäevil leida tantsuorkestrist mõneti üllatava instrumendi tagant – trumme mängimast, sest koha klaveri taga oli hõivanud tulevane populaarne helilooja, jazzpianist ja dirigent Priit Veebel.

Pärast kooli lõpetamist sõjaväes aega teenides sattus Ernesaks Tallinna Garnisoni orkestris hoopis trompetit mängima. Küllap pani tulevane helilooja ja dirigent seal orkestrijuhi tööd jälgides nii mõndagi kõrva taha.

Ka organist ja helilooja Hugo Lepnurm sai sõjaväeteenistuse ajal jazzi mängimises „käe valgeks“ – Tallinna Garnisoni orkestris mängis ta trumme ja klaverit ning tollase moemuusikana oli ohvitseride pidudel tantsurepertuaaris ka jazz.

Ooperilaulja Tiit Kuusik alustas muusikaga tegelemist Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis õppides, mängides sealses tantsuorkestris viiulit, tšellot ja löökpille. Juhuse tõttu sattus jazzi mängima ka pianist Bruno Lukk oma õpingute ajal Berliini Kõrgemas Muusikakoolis. Suvevaheajal kuulus ta ühe Berliini kabaree saateansamblisse, sealt algas koostöö lauljatar Iza Kremeriga, mis viis ringreisile Europasse, muuhulgas ka Eestisse. Kontsertreisi jooksul olevat plaadistatud Inglismaal ning koguni külastatud parasjagu Berliinis viibinud kuulsat teadlast Albert Einsteini!

Eesti jazzi arengus torkab silma omapärane joon, mis tõuseb esile just soome jazzi arenguga võrreldes. Kui soome jazzi areng jälgib umbes 10-aastase hilinemisega üsna täpselt ameerika jazzi arenguteed, siis eesti jazz tundub arenevat hoopis ökonoomsemat rada mööda – välditakse kõiki äärmuslikke liialdusi. Eesti muusikud tunnetanuks justkui alateadlikult svingi tulekut ja suundunuks sinnapoole kõige otsemat teed pidi, nö. kiirendatud korras, mõningaid etappe vahele jättes või vaid põgusalt puudutades, säilitades samal ajal teatud sidet süvamuusikaga. Piisab kui meenutada, et kõigil Priit Veebeli kontsertidel oli orkestris ka keelpillide rühm ja oma kolmanda kontserdi 1. osa ta lausa pealkirjastas “jazz-sümfoonilised teosed”. Nii õnnestus ajalist mahajäämust Ameerikast mitme aasta võrra lühendada.

Raskete valikute aeg: kas jätta jazz, vabadus, elu...?

II maailmasõda, okupatsioonid ja küüditamislained hävitasid paljude Eesti muusikute elud ja karjäärivõimalused. Ellujäänud pillutati mööda maailma laiali, kes Siberisse, kes väljaspoole Nõukogude Liitu. Tuleb tunnistada, et sõda ja okupatsioonid lõhkusid eesti jazzielu kõige põnevamal momendil, ajal, kui see just hakkas õiget hoogu sisse saama tänu pealekasvanud uuele noorte muusikute põlvkonnale, kes asus järjest aktiivsemalt tegutsema jazzipõllul. Neil noortel olid juba küllaltki selged ja kõrgele seatud eesmärgid, mille poole püüeldi.

1940. aastate alguseks, kui lõppes meie jazzi vaba areng, oli meil nii rahvusvahelise tasemega muusikuid (mida tõestavad Soomes ilmunud YAM’i ja Rootsis ilmunud Orkester Journalen’i artiklid; E. Lindström hindab intervjuus T. Laukile meie tippude taset isegi paremaks Soome muusikute omast) kui ka kandepinda, mida tõestab fakt, et meie jazzi mängivaid muusikuid jätkus nii ida poole rindejoont, kus neist moodustati erinevates sõjaväeosades hulk estraadiorkestreid, kui ka eksiili siirdunute hulka, kellest eeskätt Rootsis moodustus mitmeid tantsuorkestreid.

Saame teha ainult hüpoteetilisi oletusi, milline oleks võinud olla eesti jazzi tase viie või kümne aasta pärast, kui oleks jätkunud normaalne areng ja kõik need vaieldamatult andekad isiksused oleks meie lavadele alles jäänud. Siin on kohane meenutada Kuno Lareni kommentaari Eugen Raudsepa kohta: “Vähestel on annet ühte karjääri väga edukalt teostada. Eugen tegi seda kahel alal” (Laren 1996: 9). Need sõnad kehtivad kõigi meie läände siirdunud jazzitippude kohta, K. Laren ise kaasa arvatud.

Miks nad keegi, peale Henno Toominga (ja Armas Maiste, kuid tema polnud kodumaalt lahkudes veel väljakujunenud muusik), ei valinud elukutselise muusiku teed, on praegu raske oletada. Kas oli tegemist lihtsalt majanduslike kaalutlustega või olid neil kõigil tõesti nii mitmekülgsed võimed ja huvid, et tekkis vastupandamatu tahtmine end ka mingil muul alal proovile panna?

Kodumaalt lahkunud tippmuusikud

Hans Speek

(1920-2008), Kuldse Seitsme liider saksofonist ja klarnetist, keda loetakse esimeseks vabalt improviseerivaks puhkpillimängijaks Eestis. “Improviseerimine sobis mulle nagu kinnas kätte,” on ta seda ise kommenteerinud. Hans Speegi küllaltki lühike elukutselise jazzmuusiku tee lõppes peagi pärast Eestist lahkumist 1943. aasta sügisel. Tema mängust pole säilinud ühtki helijälge, kuid tema kaasaegsed, kes Speeki mängimas kuulnud, kasutavad temast rääkides eranditult ülivõrdeid. Samal arvamusel on ka Soome jazziajakiri YAM, kus leitakse, et ta ei jää millegi poolest maha Ameerika jazzitippudest. Peagi pärast Eesti jazzmuusikute Soome saabumist, 1943. aasta detsembris, ilmus selles Soome esimeses (rootsikeelses) jazziajakirjas artikkel “Eesti tippmuusikud on siin!” koos Hans Speegi fotoga.

Viiuldaja

Kuno Laren

(1924-2013) (aastani 1944 Boris „Põuts“ Kuum, muutis nime, et mitte sarnaneda stalinliku terroripoliitika ühe peamise teostaja rahvakomissar Boris Kummiga). Imelapsena 2-aastaselt isa käe all viiulimängu alustanud noormees astus Tallinna Konservatooriumi juba 6-aastaselt, tema muusikukarjääri kõrghetked jäid aga sõjaaega ja seetõttu ei jõudnud tema nimi eesti jazzisõprade teadvusse kodumaal veel kinnistuda. Õnneks on tema talendist nii viiuldaja kui arranžeerijana jäänud jälg Soome ajakirjandusse ning isegi Soome jazziajaloo antoloogiaplaadile (“Suomalaisen jazzin kultaiset vuodet 2”), kus ta koos Jaakko Vuormaa ansambliga esitab tuntud jazzistandardi “All Of Me” enda seatuna.

See on ainus säilinud jäädvustus Kuno Lareni mängust ning salvestuse äärmiselt viletsast helikvaliteedist hoolimata Soome antoloogiasse valimine näitab tunnustust eesti muusiku kõrgele tasemele

Fakt on seda märkimisväärsem, et Soomes viibis Laren koos teiste Eesti jazzmuusikutega väga lühikest aega, oktoobrist 1943 veebruarini 1944, seega sinna jäetud jäljed osutusid sügavamaks, kui oleks osanud oodata.

Raadiosaade: Kuula raadiosaadet "„Vikerkäär: Boris Kuum ja Heino Mikiver”" (1956)

Enamik eesti muusikutest põgenikke lahkus Soomest Rootsi, kuid see oli seotud suurte riskidega ega läinud kõigil ühtviisi õnnelikult. Kuldse Seitsme ansamblikaaslased Kuno Lareni ja Erich Kõlari lahutas saatus ainsa hetkega. Soome pagenud muusikud nabiti seal kinni ja rivistati üles, aga Laren hüppas üle aia ja pääses põgenema. Talle tulistati küll järele, kuid õnneks edutult. See oli viimane koos oldud hetk, sealt edasi viis ühe mehe tee kaardil vasakule kuni Ameerikani välja, teisel paremale, Siberisse asumisele saatmiseni.

Rootsi jõudnutest mõned leidsid seal endale uue kodumaa, osale osutus see aga ajutiseks vahepeatuseks. Kuna Rootsis ei esinetud kontserdilaval, vaid mängiti tantsuks, jäid instrumentaalsolistid siin tahaplaanile, ajakirjanduse rambivalgusse nihkus aga uutes oludes suurepäraselt kohanenud laulja

Eugen Raudsepp

(1924-1995, Dancing Travellers’i pianisti ja hilisema dirigendi Kirill Raudsepa vend). Saabunud tundmatu sõjapõgenikuna Rootsi 1944. a. veebruaris, esines ta juba sama aasta 5. märtsist alates Põhjamaade parima svingorkestri, Lulle Elboj bigbändi solistina 7 päeva nädalas Stockholmi suurimas, 2000-kohalises Vinterpalaceti tantsusaalis. Orkestri menu uue solistiga oli olnud koguni nii suur, et hooaja lõpetamine lükati publiku nõudmisel kaks nädalat edasi!

Tema hiilgeajast pole palaku helijäädvustust, kuid aastaid hiljem salvestas ta mõned laulud oma lõbuks. Kui kujutleda kuulates tema hääl mõnikümmend aastat nooremaks, pole midagi imestada, et ta kunagi nii populaarne oli. [Helifail]: Tiit Lauki raamatu „Džäss Eestis 1918-1945“ lisa-CD-lt pala nr 7 „How insensitive“ Eesti muusikud tegutsesid Rootsis siiski veel ühiselt: sama aasta suvel Stockholmi tantsulokaalis Maxim mänginud Eugen Raudsepa kvinteti koosseisu kuulusid koos rootslastest rütmigrupiga ka Kuno Laren ja Hans Speek.

Eugen Raudsepp ja Kuno Laren siirdusid 1946. aastal õppima USA-sse, Hans Speek jäi Stockholmi, keskendudes juba enne sõda Tallinnas alustatud arhitektuuriõpinguile. Ka selles ametis tegi ta hiilgava karjääri, tõustes Stockholmi peaarhitektiks. Hiljemgi mängis ta aeg-ajalt jazzi, kuid see oli rohkem oma lõbuks ja majandusliku olukorra parandamiseks. Kontserdilaval ta enam ei esinenud. Sama säravaid saavutusi näitasid uuel erialal ka Kuno Laren ja Eugen Raudsepp – viiuldajast sai investeerimispankur ja lauljast rahvusvahelisi suurfirmasid nõustav psühholoog. Kumbki ei tegelenud pärast Rootsist lahkumist enam tõsisemalt muusikaga.

Pianist

Henno Tooming

(1923-1979) jäi erinevalt teistest sõjaajal kodumaalt emigreerunud ja asisemas ametis karjääri teinud saatusekaaslastest oma kutsumusele truuks ning saavutas elukutselise jazzmuusikuna tuntuse. Rootsi arhiivides säilinud lindistustele toetudes kinnitab pianist ja jazziuurija Tiit Lauk, et Henno Tooming oli üks kõigi aegade parimaid eesti soost jazzpianiste. Tooming kuulus 1950ndatest aastatest alates Rootsi jazzmuusikute paremikku, sealses ajakirjanduses on temast kirjutatud artikleid ja tehtud mitu raadiointervjuud. Tooming on ainus sõjaajal pagenud väliseesti muusik, kes on teinud koostööd rahvusvaheliste jazzitippudega.

Armas (Art) Maiste

(1929-) alustas teismelisena klaveriõpinguid küll Eestis, kuid jätkas neid Rootsis ja kujunes muusikuks Kanadas. Lõpetanud 1972. a. McGilli Ülikooli muusikaosakonna pianisti ja heliloojana, oli ta sealse jazzi õppesuuna üks algatajaid. Ta on töötanud õppejõuna nii McGilli ülikoolis kui mitmes teises Kanada muusikakõrgkoolis, tema käe alt on võrsunud mitmeid Kanada džässielus tuntuse saavutanud muusikuid.

Laia ampluaaga pianistina on Maiste koostööd teinud nii Montreali raadio kergemuusikaorkestri kui Montreali ja Ottawa sümfooniaorkestritega ning rahvusvaheliste jazzikuulsustega ning esinenud Euroopas mainekatel Montreux’ (1971 ja 1979), Oslo (1973), Bracknelli (1979) ja North Sea (1979) jazzifestivalidel. Jazzmuusikuna on rõhutatud tema suurepärast stiilide tundmist/tunnetamist ja head tehnikat, tema eeskujudeks on olnud Bud Powell, Erroll Garner ja Bill Evans. Maiste oskused ja teadmised on kahjuks eesti kodumaisele jazzmuusikale ja meie noorele muusikute põlvkonnale kaduma läinud. Vaata videosalvestist Armas Maiste 85. juubeli ürituselt 2. mail 2014:

Video: Vaata videosalvestist Armas Maiste 85. juubeli ürituselt 2. mail 2014: "Armas Maiste 85.VIDEO" Jazz hakkab kõlama, kui video algusest on kulunud 7,5 minutit, Armas Maiste soolot võib nautida alates 10. minutist.

4. Muusikud raudse eesriide taga

Erich Kõlar

Pärast seda, kui saatus ta Kuldse Seitsme kaaslasest Kuno Larenist lahutas, püüdis Erich Kõlar (1924-) ikkagi veel Soomest Rootsi pääseda. Merel pidas aga Saksa valvelaev paadi kinni ja tõi põgeniku Tallinnasse, kus too pool aastat Patarei vanglas istus. Seal kirjutas Kõlar oma esimese heliteose eneseiroonilise pealkirjaga „Väsinud eesel“. Vanglast vabanes ta vahetult enne Eesti tagasivallutamist punaarmee poolt ning sattus tööle trükikotta, kus tal oma värske teos ise ära trükkida õnnestus. Kui Kõlar Kuldse Seitsme uuesti kokku kutsus, mängisid nad „Väsinud eeslit“ neist samadest nootidest. Erich Kõlar oli alustanud muusikuteed koolipõlves jazztrummarina orkestris Longhairs ning kutsuti Kuldsesse Seitsmesse 1941. aasta suvel. Päev enne juuniküüditamist mängiti Narva-Jõesuus ja nii pääses andekas muusik esialgu Siberisse saatmisest (kümme aastat hiljem aga enam mitte, siis saadeti ta asumisele ENSV Riikliku Filharmoonia Estraadiorkestri juhi kohalt). Kõlar oli Kuldse Seitsme taaselustaja ja juht sõja järel 1944-1947 ning samuti jazzansambli Rütmikud trummar ja eestvedaja 1947-1949.

Raadiosaade: Kuula raadiosaadet "„Keskööprogramm "Oli kord ansambel Rütmikud”"

Jazzorkestrit juhatades mõistis Kõlar, et ta ei oska piisavalt hästi dirigeerida ning asus konservatooriumis seda õppima. Tema elutööks kujuneski dirigendi amet Vanemuises, kus ta töötas 42 hooaega alates 1957. aastast.

Erich Kõlar on osa suuremast muusikute suguvõsast. Tema esimene abikaasa oli Leelo Kõlar, nende lapsed on lauljad Ele ja Kaja ning trummar Paap Kõlar, teise abikaasa Jelena Poznjakiga on Erich Kõlaril poeg Margo Kõlar.

Dirigentide-jazzmuusikute ritta võib arvata ka

Vladimir Sapožnini

(1906–1996), kuigi tema karjäär algas imelapsest meelelahutajana. Lavanimega Boba teenis ta juba 5. eluaastast alates leiba meelelahutusäris imitaatori, muusiku ja step-tantsijana. Sapožnin oli tipptasemel viiuldaja (õppinud Moskvas prof. K. Mostrase juures ja lõpetanud eksternina Tallinna Konservatooriumi prof. J. Paulseni klassis 1936), lisaks veel laulja, tantsija, dirigent, koomik, imitaator, kunstvilistaja, ksülofoni-, marimba-, kontsertiina- ja suupillivirtuoos – ühesõnaga silmapaistev multiinstrumentalist. Kuna Boba tegutses pigem meelelahutajana ja viibis reeglina välismaal ringreisidel, ei kuulu tema tegevus II maailmasõjale eelneval ajal eesti jazziloo hulka. Kodupublik sai tema kunsti nautida alles siis, kui piirid suleti ja välisreisid ära jäid.

VIDEO: Vladimir Sapožnin ja Emil Laansoo ansambel „Les grands boulevards“:

Sapožnini üks menukamaid numbreid oli jazzorkestri pillide järeleaimamine oma häälega, selle idee sai ta 1920-ndate aastate lõpul Kopenhaagenis töötades, kus tal õnnestus kuulda Louis Armstrongi kontserti. Boba imitatsioon-improvisatsioonide eeskujuks olid jazzikuulsuste soolod, seega pidi talle selge olema ka nende ülesehitus. Niisiis on põhjust väita, et ta oli üks esimesi improviseerivaid Eesti jazzmuusikuid, vokalistidest aga vaieldamatult esimene improvisaator. Oma panuse eesti jazzi arengusse andis ta siiski ENSV Riikliku Filharmoonia jazzorkestri juhina 1944-1948. Lühikese ajaga viis ta selle kollektiivi NSVL-i parimate jazzorkestrite esiritta. Vladimir Sapožnini eeskujuks oli Glenn Milleri sel ajal üle maailma levinud stiil.

Raimond Valgre

Raimond Valgre (1913-1949) kõrgaeg muusikuna oli 1930-ndate teisel poolel, kui ta multiinstrumentalistina mängis oma aja parimates tantsulokaalides Tallinnas ja Pärnus. (Valgre mängis klaverit, akordioni, kitarri ja trumme ning võttis isegi laulutunde.) Samal ajal hakkas ta laule kirjutama, kuid need jäid esialgu avaldamata, kuigi Valgre osales lauliku „Modern lööklaulud“ väljaandmisel.

Paraku pöörasid II maailmasõda ja okupatsioonid ka tema elu pahupidi, ta elas küll sõja üle, kuid suri seejärel vaid 36-aastasena 1949. Eluajal ei mängitud tema laule raadios ega tantsusaalides, trükist jõudis ilmuda vaid paar nooti. Armastatud helilooja ja legend on Valgrest saanud alles pärast tema surma. Tema õnnestunumaid jazzlaule võib täiesti põhjendatult nimetada meie oma eesti jazzistandardeiks.

Raadiosaade: Kuula raadiosaadet "Meloodia võluvõim: Raimond Valgre"

Legendi staatusele kohaselt on Raimond Valgrest kirjutatud mitu raamatut ja vändatud filme: režissöör Mati Põldre dokumentaalfilm „Igavesti Teie” ning mängufilm „Need vanad armastuskirjad“.

Filmide sünnilugu on intrigeeriv: väga andeka, kuid otsekui valesse ajastusse elama sattunud muusiku ellu avaneb ootamatult sissevaade täiesti teise nurga alt, kui leitakse 30 aastat vana kiri ning saatja aadressile kohale sõites selgub õnnekombel, et too elab endiselt samas paigas. Nii leiti Niina, Raimond Valgre südamedaam ajast, mil Valgre ise ei olnud nähtavasti enam suuteline uskuma, et tema elus võiks toimuda pööre paremuse poole. Niina kuulus ainult tema unistustesse, mida ta enam ei püüdnudki realiseerida.

Video: Vaata dokumentaalfilmi "Igavesti teie" Vaata lisaks: Saade „Tähelaev” režissöör Mati Põldrest "Tähelaev: Mati Põldre"

Raplas veetis Raimond Valgre oma lapsepõlve, tema mälestuse jäädvustamiseks on Rapla Kultuurikeskuses avatud Valgre tuba.

Raimond Valgre 90. sünniaastapäeva tähistamiseks rajati 2003. aastal Pärnu Kuursaali juurde (Mere pst. 22) Raimond Valgre skulptuur, mille autor on kujur Rait Pärg. Skulptuuri tellis Pärnu Rotary klubi, mis kogus kuju valmimise heaks annetustena ligi 700 000 krooni.

Raimond Valgre 100. sünniaastat tähistati Pärnus festivali ja rahvusvahelise pop-jazzlauljate konkursiga Pärnu Ballaad 2013"Konkursi korraldajad loodavad selle muuta traditsiooniks samuti nagu on traditsiooniliseks kujunenud iga-aastane kontsert „Kummardus Valgrele”

Boris Kõrver

(1917-1994) sai samuti hiljem tuntuks heliloojana, kuigi alustas muusikuteed jazzpianistina. Enne ja pärast sõda mängis ta Kuldses Seitsmes klaverit, tema kirjutatud oli ka „Kuldse Seitsme” tunnusmeloodia „Hääd ööd”. Teise maailmasõja ajal nõukogude tagalas Jaroslavlis moodustatud Eesti Riiklike Kunstiansamblite jazzorkestri repertuaar oli valdavalt Kõrveri loodud ja seatud. 1952-53 oli ta ENSV Riikliku Filharmoonia puhkpilli- ja estraadiorkestri juht.

Oma lapsepõlvest ja muusikutee algusest räägib Boris Kõrver raadiosaates „Kirjutamata memuaare”. Kuula raadiosaadet: Vaata ka telesaadet „Vanu viise veeretades”, kus helilooja istub klaveri taga ning esitab oma laule koos Georg Metssalu (laul), Jossif Šagali (viiul) ja Emil Laansooga (kitarr).

Raadiosaade: Oma lapsepõlvest ja muusikutee algusest räägib Boris Kõrver raadiosaates „Kirjutamata memuaare”"

Telesaade: Vaata ka telesaadet „Vanu viise veeretades”, kus helilooja istub klaveri taga ning esitab oma laule koos Georg Metssalu (laul), Jossif Šagali (viiul) ja Emil Laansooga (kitarr). Boris Kõrverist on juttu alates 39’27’’ „Vanu viise veeretades”

Evald Vain

(1915-1970) oli algselt õppinud viiulit, kuid tantsuorkestrites Merry Pipers ja Kuldne Seitse mängis lisaks ka saksofoni. Hiljem kuulus ta aastaid ERSO ridadesse oboemängijana. Jazziklassikasse on tema tuntuima lauluna jäänud „Ei kunagi“, kuid abikaasa Erika Vainu sõnadele kirjutas ta veel hulga teisigi kauneid laule.

VIDEO: Laul „Ei kunagi“ Heidy Tamme esituses:

Sarnaselt Uno Naissooga püüdis ka Vain ühendada jazzi süvamuusikaga. Hiljuti Evald Vainu loomingut plaadistanud viiuldaja Maano Männi avastas Vainu teosed viiulile ja orkestrile raadiot kuulates. Tema sõnul meenutab Evald Vainu looming helikeelelt George Gershwini, Raimond Valgre või Astor Piazzolla teoseid, kuid on kordumatu põnevate harmooniate ja selgete karakterite poolest. „Vain on oma lood ka ise orkestreerinud, ta tundis väga hästi orkestrit,” märkis Männi. Nootide käsikirjad leidis ta teatri- ja muusikamuuseumist, seejärel tekkiski tal soov neid palu ise esitada ning plaadistada. Nüüdseks on idee ellu viidud, Maano Männi ja Pärnu Linnaorkestri album „Kuus aastaaega+ = Six seasons+“ ilmus 2012. aastal.

“Olen veendunud, et see materjal on lihvimata kristall. Kui neid teoseid esitada, hakkavad need elama ja usun, et pälvivad rahvusvahelistki tähelepanu. Neile, kes peavad lugu Gershwinist, Valgrest ja svingist, on Vain tore üllatus,” kinnitab viiuldaja Maano Männi.

VIDEO: „Väsimatu viiuldaja“ esitavad Maano Männi ja Pärnu Linnaorkester:

Vallo Järvi

(1923-1994) (dirigent Neeme Järvi vanem vend) on rohkem tuntud küll Estonia teatri dirigendina, kus ta töötas 45 aastat, kuid oma jälje eesti jazzilukku on ta jätnud kitarristina ansamblites Rütmikud ja Kuldne Seitse. Vallo Järvi oli esimene kitarrist Eestis, kes võttis kasutusele võimenduse ja hakkas bigbändis mängima improviseeritud soolosid. Eesti jazzkitarristidest oli ta omal ajal konkurentsitult parim, väärilise järglase sai ta Tiit Pauluse näol alles paarkümmend aastat hiljem.

VIDEO: Vallo Järvi & Rütmikud „Jersey Bounce”:

Jazzivaimustus tabas Vallo Järvit gümnaasiumipäevil Tallinna Reaalkoolis, mille R-bändis ta trumme mängis. Kodus õppis ta omal käel kitarri ja need oskused kulusid marjaks ära, kui Erich Kõlar II maailmasõja lõpukuudel Kuldset Seitset taaselustama asus. See koosseis jäigi Kuldse Seitsme viimaseks, kasvades lõpu eel bigbändi mõõtmeteni – koos lauljate ja administraatoriga oli nimekirjas 19 inimest.

Kui 19-liikmeliseks paisunud Kuldne Seitse lagunes, astus tema asemele sekstett Rütmikud, mille liikmed olid kõik võimekad improviseerijad: Valter Ojakäär (klarnet ja altsaksofon), Arne Oit (1928-1975) (akordion), Vallo Järvi (kitarr), Gennadi Podelski (1927-1983) (klaver), Uno Naissoo (kontrabass), Erich Kõlar (trummid). Stilistiliselt oli Rütmikud puhas sving. Ameerikas tolleks ajaks juba tekkinud bebop jäi teiselpool nn. raudset eesriiet kättesaamatuks. Ka Rütmikutel jätkus eluiga vaid paariks aastaks.

5. Põrandaalune jazz. Swing Club

Eesti esimeseks jazziorganisatsiooniks loetav Swing Club, mille asutas 1947. aastal Uno Naissoo, tegutseski nö. põranda all. Ajad olid ärevad ja muusikutel olid oma vahipostid väljas — oli kokku lepitud, et kui keegi tuleb kontrollima, siis tõmmatakse ruttu välja mingid marksismi-leninismi raamatud ja tehakse nägu, et omandatakse poliitilisi teadmisi.

Õnneks jätkus tollesse poolsalajasse organisatsiooni kuulunud muusikuil julgust kanda hoolsalt kroonikaraamatusse kõik rühmituse tegemised ning seetõttu on toonased sündmused täpselt fikseeritud. 1947. aasta 31. mail mängis kohvik-restoranis „Viru“ aadressil Vene tn. 2 septett, mille koosseisust Ustus Agur (viiul) ja Uno Naissoo (akordion) moodustasid tulevase svingiklubi selgroo. Kuulajate hulgas viibis tol õhtul jazzihuviline Herbert Krutob, kes muusikutega juttu tegi. Tema ja Uno Naissoo vahel arenes vestlus pikemaks, jätkudes mõlema mehe ühisel koduteel.

Jazziuudiseid tõi Eesti pillimeesteni endiselt raadio ning kummalgi jazzisõbral oligi plaanis kuulata Euroopas asuvaile ameerika vägedele adresseeritud AFN-i (American Forces Network) südaöist raadiosaadet, mis hoidis siinseid kuulajaid kursis värskeima ameerika muusikaga. Edasi tsiteerigem Swing Club’i almanahhi, kuhu Heldur Karmo on kirjutanud: „... kumbki neist ajalooliselt tähtsatest isikutest ei ütelnud ühtki sügavmõttelist lauset, mis tulikirjaliselt säravana võinuks saada üldtuntuks ja kanduda läbi sajandite kümnenda põlve lastele ajalooraamatutes leiduvaks nuhtluseks ja hirmuks. Vaid niipalju, et Krutob avaldas kummalise mõtte – koostada meestest, kes on tõsiselt huvitatud moodsa muusika arenemisest ja arendamisest, mingi elujõuline orkester, mis hakkaks siis tegutsema, kantuna mitte igatsusest „haltuurade“ järgi, vaid selgest entusiasmist. Sõnaga – sel momendil avaldati esmakordselt mõte, mille tagajärjel eksisteerib praegunegi Swing Club“. Ei tea, kas oli see saatuse sõrm, kuid Herbert Krutobi idee sattus viljakale pinnasele – just Uno Naissoo oli see, kes võis säherdusest mõttest tuld võtta.

Tol õhtul arutati kahekesi läbi olemasolevate võimaluste ja sihtide kondikava. „Kavatsetav orkester pidi taotlema jazzmuusika arendamist kunstilises suunas, jälgides selleks kitsamas nö. entusiastide ringis ameerika-inglise eeskujusid, olles teatavaks kooliks, kus ühiselt mitmesuguseid probleeme lahendades ja end täiendades püütakse tõsta nii individuaalset kui ka kollektiivset taset. Jõuti otsusele, et tulevane bänd ei oma halturistlikku iseloomu. Kavatseti peatähelepanu pöörata improvisatsioonile, harmooniale, solfeggiole, jazzi ajaloole, orkestripraktikale, erialainstrumendi tehnikale ja inglise keelele.

Püstitati loosung: „Vabastada jazzmuusika mõiste tarbemuusikalisest (s.o. tantsumuusikalisest varjundist, vastavalt enese arengule sümfonismi, s.o. jazz-sümfonismi suunas! Võidelda vastuväidete vastu!”

Ei olnud kavas sealjuures eitada klassikalise sümfoonilise muusika väärtusi, küll aga igasuguseid kerge muusika mitteameerikalikke stiile (rahvalik, saksa jne.).” Tsiteeritud eesmärgid kõlavad nüüd tagasi vaadates nagu Uno Naissoo elutöö programm, sisaldades nii tema rolli jazzihariduses kui suundi tema kui helilooja arenguteel. Ükskõik kui naiivsed need ideed ka omas ajas tunduda võisid, oli Swing Club tõepoolest väga tähtis samm Uno Naissoo teel kutselisse muusikasse.

Kahe mehe poolt visandatud põhimõtted leidsid kinnitamist ühel koosistumisel, kus töötati välja orkestri tegevusplaan vastavalt eestvedajate fikseeritud esialgsetele suundadele. Muret tegi veel ruumide küsimus, kuni asi lõpuks lahenes nii, et ansamblist sai spordiseltsi „Kalev” tantsuorkester.

Proovid algasid oktoobris 1947. Algkoosseis oli järgmine:

Uno Naissoo (akordion)

Ustus Agur (viiul)

Allan Martin (trompet)

Elmar Kallaste (saksofon)

Heino Mägi (klaver)

Enno Õunpuu (kontrabass, teda asendas peagi Romeo Läänlan)

Olaf Olmann (trummid)

ja Herbert Krutob (laul)

Lisaks mainituile kuulusid koosseisu veel helitehnik Erich Niinemäe ning Heldur Karmo ajaloolase, tekstitegija ja teoreetikuna.

Sel ajal, kui svingiklubi riikliku kultuuripoliitika kiuste salaja jazzi studeeris, oli suur osa Tallinna kesklinnast veel varemetes. Tallinna pommitamisest märtsis 1944 oli möödunud kolm ja pool aastat. Swing Club’i almanahhist loeme: „Esimene vaimustus oli suur. Paistis, et asi võtab vedu ja tulemused võiksid olla käegakatsutavad”. Kuid tagasilöögid ei jäänud tulemata. Ansambli siseseks hariduseks mõeldud koolitused algasid novembris 1947, kuid esimesele loengule jazzmuusika ajaloost ning esimesele solfedžo ja harmoonia tunnile ei tulnudki järge. Kroonikaraamat kommenteerib: „Juba hakkas SC-s avalduma edasijõudmist takistavaid tendentse nagu üksikute liikmete ajapuudus, laiskus ja ka arenemisvõimetus.

Samuti oli palju meelehärmi ruumidega, mida esialgu küll lahkelt lubati, kuid milles hiljem pahatihti toimus igasugu koosolekuid ja nõupidamisi, nii et proovid pidid ära jääma. Kogu tegevuse nurjumise vältimiseks jäi üle ainus võimalus orkestrit vähendada, s.t. koondada mingisse miinimumkombinatsiooni mehed, kes olid huvitatud ja tõesti tahtsid teha muusikat ning kes seejuures olid ka küllalt arenemisvõimelised.

Tagasi vaadates suure koosseisu orkestratsioonidele peab märkima, et enamik neist olid kopeeringud ameerika mitmekümne-liikmeliste ansamblite repertuaarist, millisel teel loomulikult polnud võimalik orkestrist välja tuua maksimumi ega anda maksimaalset mõtestust ka lugudele (koosseis!), pealegi kus orkestreerimisel alati ei arvestatud kõigi mängijate tehnilisi võimeid. Tehnilise barjääri taha jäid armutult kinni ka mõned originaalsed orkestratsioonid nagu näiteks Ustus Aguri versioon Volga parvetajate laulust või „Begin the beguine." Valter Ojakäär on Swing Club’i algperioodi loomingulisi katsetusi kommenteerinud, et arranžeerijad Uno Naissoo ja Ustus Agur olid nagu teadlased, kes ehitavad Frankensteini – vaatame, kas hakkab elama! Hoolimata paljulubavatest märkidest patsient päris ise hingama ei hakanud, aga neist vigadest õpiti ja mindi edasi.

Koosseisu muutuste käigus sündis kvartett, kuhu lisaks Uno Naissoole ja Ustus Agurile tulid 1948. aasta kevadel Peeter Saul pianistina ning Arne Oit kitarristina. Suurem koosseis lagunes, säilinud tuumik kääris aga käised üles ja pani 1948. aasta suvise tööga aluse Swing Club’i edasisele tegevusele.

Koostati plaan, mille alusel olid igale mehele – nii orkestreerijaile kui tekstitegijaile fikseeritud konkreetsed ülesanded. Ja kuigi esines plaanist kõrvalekaldumisi, aitas see kõik leida õiget suunda väikese koosseisu nõuetest lähtudes.

Tähtsaim selle suve pööre oli aga teoreetiliste arutelude tekkimine, mis sai alguse Krutobi ja Karmo ühisest kirjast Naissoole. Järgnes mõistagi Naissoo vastus ja nii tekkis elav diskussioon, mida tänapäevalgi on huvitav jälgida, isegi kui mõned neis kirjades sõnastatud seisukohad praegusi jazzisõpru muigama panevad. Nimelt tähistas jazzihuviliste rühmituse nimi Swing Club nende muusikaeelistusi ja kui raudse eesriide taha hakkas jõudma info bebop’ist, tekitas see stiil oma keerukuse tõttu vastuseisu. Swing Club’i kroonik Heldur Karmo kirjutas näiteks nii: „Bebop on juba ebaterve, neurootiline, hullumeelne, ilma igasuguse sisuta, mis õigustab oma olemasolu ainult tehnilise meisterlikkuse näitajana. Seal suudab muusik näidata, millise vankumatu järjekindlusega on ta võimeline mängima kõige ebakindlamaid noodikombinatsioone. Kuid etüüdidest ei saa teha muusikat.”

Öeldakse, et vaidlustes sünnib tõde – nii oli see ka Swing Club’i puhul. Revideeriti algul kõrvalekaldumatult omaks võetud hoiakuid nagu kriitikata kummardamine lääne ees (kontrastina ametlikule nõukogulikule kultuuripoliitikale!), ameerika eeskujude pühaks pidamine, rahvalike vormide alahindamine ja põlgamine. Toosama Heldur Karmo sõnastas kirjutises „Jazz – pro ja contra" isegi niisugused olulised eesmärgid: „ka meie võime leiutada midagi uut, baseerudes senituntud jazzil. Ning see peaks meil püüdeks saama.” Edasist Eesti jazzi arengut jälgides võime veenduda, et see sai mitte ainult Uno Naissoo, vaid mõne teisegi eesti jazzihelilooja motoks.

Uuendusi juurutama ei jäädud siiski ainult põranda alla. Aeg-ajalt mängiti ka publikule, mis ühtlasi tähendas algul põlatud tangode ja valsside säilitamist repertuaaris. Oma mõju avaldas ka üha tugevnev „kruvide kinnikeeramine” kultuuripoliitilises plaanis, mis väljendus mitte ainult jazzi, vaid ka lääne lööklaulude täielikus eitamises. Sellele reageeris Uno Naissoo reaalsust arvestava, kuid enda ja ansamblikaaslaste jazzientusiasmi väärtustava põhjaliku repertuaariplaani koostamisega, kus üksikute muusikaliikide osatähtsus oli kindlaks määratud protsentuaalselt. Et vähendada ülaltpoolt lähtuvat survet jazzmuusikale ja hoida Swing Club elus, maksku mis maksab, otsustas Naissoo luua Swing Club’i juurde isegi Rahvusliku Muusika Sektsiooni, mille liikmed olid tema ise ja Ustus Agur.

Swing Club’i koosseisus jätkusid muutused. Oit lahkus, tema asemele tuli kitarristiks Aleksander Rjabov, lisandus ka naislaulja Ellen Münter, keda hiljem asendas Hilja Hollas. Peeter Saul mängis vahepeal kontrabassi, pääses aga tagasi klaveri taha, kui kontrabassi kutsuti mängima veel üks tulevane helilooja Ülo Vinter. Romeo Läänlan keskendus uue ja erilise pilli – vibrafoni – ehitamisele.

Swing Club'i kontrabassimängija ning trummar Romeo Läänlan (1926-1994) töötas 1949. aastal tehases Ilmarine kõrgema kategooria tööriistalukksepana, sestap oli tal võimalik ehitada vibrafon helitehniku ja andeka elektriku Erich Niinemäe (1924-1986) abiga. Vibrafoni ehitusel võeti eeskujuks Viktor Ignatjevi purukspommitatud elukohast leitud I oktaavi la-plaat.

Swing Club’i liikmetest sooviti moodustada lausa kaks iseseisvat ansamblit, kvartett ja sekstett, see plaan tuli aga ümber mõelda sobivate pillimeeste puudumise tõttu. Niisiis kujunesid kvarteti ja seksteti koosseisud osaliselt kattuvaks: (Ustus Agur – vibrafon ja viiul, Aleksander Rjabov – klarnet ja kitarr, Uno Naissoo - akordion, Peeter Saul – klaver, Ülo Vinter – kontrabass, Romeo Läänlan – löökpillid, lisaks lauljad Hilja Hollas ja Herbert Krutob ning helitehnik Niinemäe.

1950. aastaks oli Swing Club olude sunnil põranda alt väljunud ja kujunenud edukaks tantsuorkestriks, mis tegutses taas pisut muutunud koosseisus, kuhu olid lisajõududena kaasatud Jaan Kornel tenorsaksofonil, Karl Aavik altsaksofonil ning Uno Loop kitarril. Oma tegelikke muusikalisi eelistusi hülgamata jäädi kestma seni, kuni ansambli liikmeid ootasid uued väljakutsed – 1952. aasta lõpuni.

Mis sai Swing Club'i liikmetest edasi?

Herbert Krutob

(1927-) oli Swing Club'i loomise mõtte algatajaid, vokalist ja ajaloolane. Hariduselt ehitusinsener, lõpetas 1956. a. TPI aspirantuuri ehitusfüüsika alal. Seejärel töötas Riiklikus Plaanikomitees, millest hiljem sai majandus- ja siis rahandusministeerium, kust Krutob 1999. aastal pensionile siirdus.

Ustus Agur

(1929-1997) oli reaalkooli kasvandik ning jagas end jazzi ja reaalainete vahel edaspidigi. Viiulit õppima hakkas 4-aastaselt. Lõpetanud 1951. a. TPI, asus samas tööle, sh. elektronarvutite kateedri juhatajana. Töötas 1978-90 Eesti Informatsiooni Instituudi direktori ja teadusdirektorina. Asutas ajakirja Arvutimaailm ning oli aastast 1993 selle peatoimetaja.

Heldur Karmo

(1927-1997) on tuntud arvukate laulutekstide autorina. Oli Swing Club'i kroonik, jazziajaloolane ja -teoreetik.

6. Uno Naissoo heliloojana

Uno Naissoo (1928-1980) lõpetas konservatooriumi heliloojana 1952. aastal Heino Elleri käe all. Eller julgustas oma õpilasi ise lahendusi otsima ja küllap soodustas ta (vähemalt kaudselt) sellise hoiakuga ka Naissoo erisuunalisi katsetusi nii jazzipõllul kui muus heliloomingus.

Uno Naissoo kui laululooja puhul on Valter Ojakäär tõmmanud paralleele Raimond Valgrega. Too sai oma esimesed mõjutused 1930-ndate aastate alguses Saksa filmidest ja raadiost kuuldud lööklauludest. Kui kümnendi teisel poolel tekkis Ameerikas svingmuusika ja sealsed laulud omandasid moodsama ilme, sai Valgrest nende imetleja, ent mitte matkija – ta jäi oma loomingus ikka iseendaks. Ilmselt oleks tema laululoomingu areng (olgugi ideoloogilise surve tõttu) võinud jätkuda eesti rahvamuusikale toetudes, seda kinnitavad „Saaremaa valss” ja „Saaremaa polka”. Kuid tema elu- ja loometee katkes varakult.

Sarnaseid mõjutusi koges ka Valgrest 15 aastat noorem Uno Naissoo: esmalt 1940-ndate aastate Saksa filmišlaagrid, siis sama aastakümne teisel poolel Ameerika lööklaulud ja jazz. Need jäid Naissoo inspiratsiooniallikaks seni, kuni foksid keelati ja lubatuks jäid vaid polkad ning labajalavalsid. Swing Club’is jätkati küll mõnda aega keelatud viljade mekkimist, kuid kutselise heliloojana ei saanud Naissoo jääda ainult sahtlisse kirjutama. Uno Naissool õnnestus välja kujundada oma käekiri, mis muutis tema levilaulud ühtaegu meeldejäävaks ja samas harmoonialt rikkamaks kui tavapärased kolme-duuri-lood, pakkudes ka esitajaile võimalusi loominguliseks interpretatsiooniks.

VIDEO: Uno Naissoo jazzilikumatest lauludest üks tuntumaid on „Märtsis algas mai”, millele kolm lauljat on leidnud oma isikupärase lähenemisnurga. Kuula, kuidas seda laulavad Novella Hanson, Uno Loop ja Anna Põldvee

Jazzikomponistina iseloomustatakse Uno Naissoo stiili kui USA lääneranniku jazzi (West Coast jazz) ja bebopi kombinatsiooni eesti rahvamuusika ning uue muusika võtetega. Rahvamuusika ühendamine jazziga kujunes Naissoo võtmeks loominguvabadusse ajal, mil jazz polnud soositud, samas andis see võimaluse kujundada omaenda isikupära.

Olav Ehala: „Naissood tuleb pidada eesti rahvusliku jazzi alusepanijaks. Ta kasutas rahvamuusika intonatsioone, mitte viisi ennast, aga kohe on tuntav, et see pole ameerika standard, vaid tõeline eesti jazz.”

Uno Naissoo instrumentaalloomingust jazzi vallas on tuntuim „Improvisatsioon eesti teemal”. Teos sai üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel II preemia, see võeti Moskva raadios jazzisaadete signatuuriks ja anti 1963. aastal välja singelplaadina.

VIDEO: Kuula originaalesitust ansamblilt Metronoom koosseisus: Samuel Saulus (flööt), Kalju Terasmaa (vibrafon), Mart Lille (klaver), Hillar Kareva (kontrabass), Eri Klas (trummid)

1954. aastal võeti Uno Naissoo heliloojate liidu liikmeks. Üheks tema teeneks oli heliloojate liidu juurde eksperimentaalkoori loomine, millest hiljem kujunes Tallinna Kammerkoor. Märksa olulisem oli aga Naissoo roll heliloojate liidu noortesektsiooni juhendajana.

Kui Swing Club'i kvartett eesotsas Uno Naissooga oli oma loomingut heliloojate liidu noortesektsioonis tutvustamas käinud, et „kõrgemalt poolt“ abi ja nõu küsida, saadi vastuseks vaid sektsiooni juhataja Edgar Arro nurin, et kitarr annab läänelikku rütmi ega sobi koosseisu (!). Esitatud paladest mindi pealiskaudselt mööda ja kogu suhtumine tundus olevat põhjendamatult alahindav.

Mõni aasta hiljem, pärast konservatooriumi lõpetamist määrati Uno Naissoo ise noortesektsiooni juhatajaks, kus ta püsis kohusetruult 26 aastat, kuni surmani. Avatud meelega ja eelarvamustevaba inimesena aitas ta heliloomingu juurde ka tulevase eesti levimuusika klassiku Olav Ehala (1950-). „Uno oli esimene, kes hakkas mulle sisendama, et võiksin kompositsiooni õppida. Õppisin koolis muusikateooriat, mängisin mitmes bändis ja tegime ka ise lugusid. Tolleaegses konservatooriumis oli kompositsioon midagi väga tõsist ja akadeemilist, meie tegime hoopis midagi muud. Ma ei osanud otsi kokku viia, aga Uno ütles, et ka see muusika vajab õppimist, kerge muusika on osa tervikust.“

VIDEO: Kuula albumit „Mälestusi kodust“

Olav Ehala jätkab: „Uno tundis hästi mu isa, kes oli noodigraafik, sel ajal tehti see töö ju käsitsi. Ta tõi oma lugusid papsile teha, küsisin siis, kuidas läheb ja mis teed, vastus oli, et üks ukraina filmimuusika on praegu pooleli, sellega on kiire, ja siis vaikselt naeru kihistades lisas, et panen ise peoga tablette. Liigne usaldus tablettide vastu sai vist talle ka saatuslikuks.”

Kaks aastat pärast Uno Naissoo surma, 1982 kutsus Otsa kooli tollane direktor Riho Altrov enda juurde muusikateooria ja estraadiosakonna õpetajad, et pidada nõu, kuidas jäädvustada Uno Naissoo mälestust. Mõlema osakonnaga oli Uno Naissoo olnud tihedalt seotud. Töötati välja võistlusjuhend, mis välistas kogenud muusikakirjutajate osavõtu, ja 25. märtsil 1983, päeval, mil Uno Naissoo oleks saanud 55-aastaseks, toimus esimene noorte heliloomingu võistluskontsert.

Mälestamaks tema elutööd korraldab Otsa-kool igal aastal Uno Naissoo sünnipäeva paiku talle pühendatud loomingukonkurssi Võistluste ajaloos on olnud tõuse ja mõõnu. 1989. aastal peeti loominguvõistluse asemel Uno Naissoo laulude parima esitaja konkurss. Aastatel 2000 ja 2001 erinevatel põhjustel võistlust ei toimunudki. 2002. aastal sai võistlus uue hoo ja see toimub tänaseni.

VIDEO: Vaata videolõike 2014. aasta Uno Naissoo nimelise loomingu- ja interpretatsioonikonkursi kontserdilt

Võistlussarja tähtsaim tulemus on kahtlemata paljude noorte annete esiletõus. Otsa-kooli teoreetiliste ainete õpetaja Aarne Männik on kirjutanud: "Naissoo ei olnud mees, kes oleks endale ihaldanud ausammast, kuid selline tema nime kandev noorte loominguüritus oleks talle ehk meeltmööda küll. On see ju nii otseselt seotud tema elutöö pedagoogilise tahuga, millele mahuvad aastakümnetepikkune töö nii Otsa kooli õppejõuna kui ka Heliloojate Liidu noortesektsiooni juhatajana."

2014. aastal toimus Uno Naissoo nimeline loomingu- ja interpretatsioonikonkurss 30. korda. Sel puhul kutsuti kokku läbi aegade edukamad võistlusel osalejad ning lauldi konkursilt kõrva jäänud laule.