14. Orkestrijazzi taassünd
Orkestrijazz väljub madalseisust
Suurema osa nõukogude võimu perioodist oli jazz Eestis põlu all, seepärast varjati sellega tegelemist ühel või teisel moel. Kui veelkord meenutada ajalehes Sirp ja Vasar 1948. a. 28. veebruaril ilmunud artikli pealkirja “Eriküsimusena tuleb läbi arutada ja leida rakendusvorm džässorkestrile, mis meil rohkem kui ükski teine ala põeb läänelikke mõjusid”, siis saab orkestrijazzi madalseis mõistetavaks.
Võimude surve tulemusena kadusid vastavate jazzorkestrite koosseisust saksofonid ja need nimetati ümber estraadiorkestriteks, loomulikult ei pääsenud „puhastusest“ ka repertuaar. Et vähemalt mõni üksik lääne autori teos repertuaari alles jääks, hakkasid muusikud aruandluses ameerika autoreid venenimelisteks ümber ristima (nt. Count Basie – Konstantin Basjanov jne.).
Halvimad ajad läksid siiski lõpuks mööda ning Uno Naissoo ja Evald Vain leidsid keerulistele aegadele vaatamata jazzis oma helikeele. Pärast nende kahe õnnestumisi orkestraalse jazzi vallas võtsid uuendusmeelsemad muusikud suuna tantsulisemate rütmide ning osaliselt rockansamblitega kattuva koosseisu ja kõla suunas. Üks neist oli Jaan Kuman(n), kes oma instrumentaalkoosseisudega salvestas 1970-ndatel aastatel paari vinüülplaadi jagu muusikat, mis kõlab kaasaegselt veel tänapäevalgi. Nii antigi Norra väike-plaadifirma Jazzagression Records väljalaskena 2013. aastal uus elu seitsmele jazz-funk stiilis loole, mille lindistas Kumani ansambel ajavahemikul 1973-1976. Nüüdseks läbimüüdud LP-d „Jaan Kuman Instrumental Ensemble“ võib siiski täispikkuses nautida Youtube’s.
Kuula Jaan Kuman Instrumental Ensemble albumit |
VIDEO:Trompetist Jaan Kumann
(1945-) ilmus eesti jazzilavadele 1960-ndate keskel ja oli meisterliku improviseerijana oma pillil nõutavaim. Mängima õppis ta põhiliselt iseseisvalt, tema aktiivseim loomeperiood mahub 1970. ja 1988. aasta vahele. Kumani olulisim töökoht oli Viru varietee ansambli juhatamine ja sellele muusikalise programmi kirjutamine. 1977. aastal moodustas ta Jaan Kumani Bigbändi, saavutades kuue puhkpilliga täiskõlalise tulemi, mille najalt lindistati paljud Eesti heliloojate instrumentaalpalad, need ilmusid Nõukogude Liidu ainsa plaadifirma Melodija firmamärgi alt.Järgneval paaril aastakümnel ei sündinud Eesti orkestrijazzis kuigi palju uut. Kuna suurematele koosseisudele mõeldud algupärase jazzmuusika loojaid Eestist esile ei kerkinud, rikastasid orkestri mõõtu jazzkoosseisud oma repertuaari väiksematele ansamblitele kirjutatud muusika seadeid mängides. Uue orkestraalse kuue said nii jazzipalad kui levilaulud.
Järgneval paaril aastakümnel ei sündinud Eesti orkestrijazzis kuigi palju uut. Kuna suurematele koosseisudele mõeldud algupärase jazzmuusika loojaid Eestist esile ei kerkinud, rikastasid orkestri mõõtu jazzkoosseisud oma repertuaari väiksematele ansamblitele kirjutatud muusika seadeid mängides. Uue orkestraalse kuue said nii jazzipalad kui levilaulud.
Üks agaramaid ja osavamaid algselt teistsugustele koosseisudele kirjutatud muusika seadjaid oli Kustas Kikerpuu
(1937-2008), kes lõpetas Tallinna muusikakooli koorijuhtimise erialal ja tegutses esmalt muusikuna, mängides peamiselt klaverit, aga ka kitarri. Kustas Kikerpuust kujunes ka viljakas levilaulude autor, 1977. aastal ilmus temalt autorilaulik.
1985. aastast asus ta tööle Eesti Raadio estraadiorkestri (EREO) teise dirigendina. Pillimeeste hulgas räägiti isekeskis, kui hästi kõlaks bigbänd. Vahel harva oli suurest orkestrist bigbändile vastav koosseis eraldatud ja sellega mõni kontsertki antud, aga need jäid üksikuteks erandjuhtumiteks, kuni EREO peadirigent Peeter Saul pakkus välja idee jagada suur orkester aeg-ajalt kahe dirigendi vahel kaheks: keelpillidega kammerkoosseisuks ja bigbändiks. Nii sai Kustas Kikerpuu salaunistus viimaks teoks ning ta juhatas Eesti Raadio Big Band'i 1993. aastani, mil see oma tegevuse lõpetas. Mõistagi oli Kikerpuu hooleks ka repertuaari kokku panemine ja arranžeerimine. Varem televisioonis töötanud Kikerpuu tegi bigbändiga saatesarja „Eesti kerge muusika varasalvest“, mis avas lemmiklaule instrumentaalses võtmes.
Kikerpuu andis kogutud tarkusi edasi Georg Otsa nim. muusikakooli õpetajana töötades (1993–2002), hiljem andis loenguid Eesti Muusikaakadeemias. Õpetajatöö toeks koondas ta oma teadmised õpikusse „Jazzharmoonia“.
Loodus ei salli siiski tühja kohta ning ammu unustatud vanal võib olla uudsuse võlu. 1984. aastal debüteeris Georg Otsa nimelise muusikakooli nn. rebaste peol retroansambel Modern Fox. Artur Raidmets ja Meelis Rein olid saanud enda valdusse ühe 1930-ndate aastate Eesti Vabariigis välja antud heliplaadi kahe lauluga, mis osutusid Otsa-kooli poistele sedavõrd naljakaks ning avastuslikuks, et otsustati esimesel võimalusel üles astuda spetsiaalse stiilikavaga. Seni rock- ja popmuusikat mängima harjunud noored asusid uut stiili omandama ning etteaste kujunes enneolematult edukaks - oli ju sügav nõukaaeg ja Eesti Vabariigi aegne muusika polnud siin viimased 40 aastat kuigivõrd kõlada saanud.
Algkoosseisu nime all Modern Fox ’38 kuulusid: Artur Raidmets (laul, saksofon, mänedžer), Elmo Tiisvald (viiul), Meelis Rein (trompet, kontrabass), Ülari Kirsipuu (altsaksofon), Ülo Mälgand (klaver, arranžeerija ja muusikaline juht), Urmas Kõiv (tuuba) ja Indrek Tetsmann (löökriistad).
Algasid esinemised kõikjal Eestis, aasta pärast lisandus solistina ka stiilijünger Mart Sander. Kuna 1930-ndate aastate muusika oli orkestraalse iseloomuga, kasvas koosseis kolme aastaga 12-liikmeliseks. 1987. aasta Tartu Muusikapäevadelt toodi ära üks eripreemiatest, samal aastal järgnes võit (Grand Prix) üleliidulisel, tuhandete osavõtjatega noorte artistide konkursil Moskvas, kus žürii esinaiseks oli Alla Pugatšova. Ansambel lennutati kui rakett suurtele lavadele. Eesti taasiseseisvumise järel saadi tuul tiibadesse ka Soomes, kus väisati kahel korral kuulsat Pori Jazzi festivali. Orkester sai võimaluse üles astuda nii Kremli kongresside palees kui Eiffeli torni banketisaalis, rääkimata paljudest muudest lavadest ja esinemiskohtadest nii meil kui mujal.
Kuula Modern Fox’i esinemist Saksamaal Bielefeld-is 1993. aasta suvel. Kõlab laul „Rhythm Is Our Bussiness“ |
Tormiline tegevus kestis umbes 8 aastat enne, kui ansambli liikmetel hakkasid igalühel oma huvisfäärid kõrvale tekkima. Selle aja jooksul anti välja esimene heliplaat vinüülil ning Soome turu tarvis salvestati eraldi album uudsele laserkettale (mis oli väidetavalt üldse esimene eesti ansambli poolt välja antud CD-plaat).
Modern Foxi koosseisust sündis hiljem New Murphy Band, mille nimi ilmutas juba selget teadlikkust esimese Murphy Band’i olemasolust ja küllap ka uhkustunnet ning soovi astuda eelkäijate jalajälgedes edasi. Modern Fox’ist New Murphy Bandi kolinud Ülo Mälgand (1963-) on edaspidi arranžeerinud muusikat mitmetele teistelegi orkestritele, sh. Estonian Dream Big Band'ile.
Uues Eesti Vabariigis oli järjepidevus au sees ning eelmise vabariigi aegse tantsuorkestri kõla jäljendamine näis kujunevat orkestrijazzi etaloniks. Mart Sander (1967-) on jätkanud tolle ajastu muusika taasavastamist ja -esitamist ka Bel Etage orkestriga.
Kätte oli jõudnud aeg, mil värske ja otsinguline jazzmuusika ei seostunud kuulaja teadvuses enam bigbändi või orkestriga. Õnneks leidus neid, kes soovisid seda olukorda muuta.
Estonian Dream Big Band (EDBB)
asutati 17. märtsil 1998. aastal Tallinna Filharmoonia initsiatiivil. EDBB on professionaalne bigbänd, mis annab kontserte aastaringselt ja seda koostöös erinevate tippmuusikutega kogu maailmast. Nagu nimigi ütleb, on tegu unelmate orkestriga. EDBB-sse kuuluvad nii vabakutselised muusikud kui instrumentalistid teistest eliitorkestritest. Orkestri debüüdiks oli 1998. aasta Jazzkaar, kus EDBB alustas oma tegevust koos kuulsa tenorsaksofonisti ja dirigendi Frank Fosteriga (USA), kes on aastaid olnud muusik, seadja ja dirigent kuulsas Count Basie Big Band'is. Aastal 2002 andis EDBB koostöös Riho Sibulaga välja plaadi "Riho Sibul & Estonian Dream Big Band". Hendrik Sal-Salleri lauludest ilmus 2005. aastal plaat "Hendrik Sal-Saller & Estonian Dream Big Band". Enamiku seadete autoriks oli mõlema albumi puhul Raul Sööt. Viimastel aastatel on EDBB tegutsenud Siim Aimla taktikepi all, kes on bigbändile repertuaari arranžeerimise samuti enda hooleks võtnud.Saksofonist, helilooja ja arranžeerija Raul Sööt (1969-) lõpetas 1992. aastal Otsa-kooli Villu Veski õpilasena. Õpingud jätkusid Malmös Skurupi rahvaülikoolis ja USAs Johns Hopkinsi ülikooli Peabody konservatooriumis ning lõppesid 2003. aastal Kopenhaageni Rütmimuusika Konservatooriumis. Samast aastast alates on Raul Sööt olnud peamiselt tegev arranžeerijana erinevatele koosseisudele ning õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias (saksofon, jazziteooria, arranžeerimine). Selle aja jooksul on Sööt teinud mitmeid sooloprojekte väiksemate koosseisudega ja ühe autorikava Estonian Dream Big Bandiga (kontsertsalvestus Eesti Raadios, avaldamata materjal). Raul Sööt on osalenud paljudes koosseisudes saksofonistina, sh. Rulls’ Royce, Saxappeal Band, Peedu Kass 005. Tema praegune ansambel Raul Sööt Deeper Sound on tegutsenud jazziklubi Philly Joe’s majabändina ning esinenud Jazzkaarel. Ansambli läbikomponeeritud kõlamaailm peegeldab oma juhtfiguuri orkestraalset mõtlemist.
Siim Aimla (1974-)
on samuti talendikas arranžeerija ja helilooja, esinejana on tema instrumentaarium aga rikkalikum. Algul klarnetit õppinud Aimla piirdub kontsertidel reeglina sopran-, tenor- või baritonsaksofoni, flöödi ja dirigendikepiga, kuid vajadusel mängib muidki pille, näiteks trombooni. Saksofoni õppis Aimla Helsinkis Pop-jazz-konservatooriumis ning Stadias. Viimastel aastatel on Aimla olnud Estonian Dream Big Bandi dirigent ja repertuaari seadja. Aimla on osalenud lugematutes jazzi ja luulet ühendavates projektides, tihti koos luuletajast sõbra Jürgen Roostega. Samuti on Aimla väsimatu Jazzkaare sõber, kes lööb alati kaasa Jazzimaali projektis ning on valmis igal pool ja igal ajal linnaruumis jazzmuusikat mängima.
et „Tähelaev“ väsimatust rööprähklejast Siim Aimlast:
"Tähelaev. Siim Aimla"
|
Vaata videot, kus Siim Aimla soleerib saksofonil Estonian Dream Big Bandi ees. Kõlab Siim Aimla teos „Aitäh, Michael!“: |
Saaremaalt pärit klarnetist, saksofonist, helilooja ja ansamblijuht Maria Faust
(1979-) on viimased kümmekond aastat elanud, õppinud ja töötanud Taanis ning seal edukalt läbi löönud. 2014. aasta Taani jazzmuusikaauhindade jagamisel noppis Faust kaks jazziauhinda: samal aastal ilmunud plaadiga “Sacrum Facere” võitis ta nii aasta helilooja kui parima stiilideülese (crossover) albumi kategoorias. “Sacrum Facere” nomineeriti Aasta Jazzalbumi tiitlile ka Eestis.Õppinud 1997-2001 Otsa-koolis saksofoni, astus Maria Faust Eesti Muusikaakadeemiasse puhkpilliorkestri dirigeerimist õppima, kuid jättis selle pooleli ning siirdus ilma seal eelnevalt mingeid tuttavaid või sidemeid omamata 2002. aastal Taani.
Pärast Taani jazziauhindade võitu kahes kategoorias 2014. aastal tutvustati Maria Fausti sealses riigitelevisioonis.
Kuula, kuidas Maria räägib oma loomingust ja õpiaastate raskustest (inglise keeles) |
Taanis õppis ta Esbjergi Muusika- ja Kommunikatsiooniakadeemias saksofoni ja muusikapedagoogikat ning omandas 2008. aastal magistrikraadi.
Esbjergis õppides kohtas Maria Faust mõttekaaslasi ning neljaliikmelisest tuumikust said alguse nii plaadifirma ”Barefoot Records“ kui Maria Faust Group. Plaadifirma ”Barefoot Records“ tegutseb siiamaani sõpruskonna baasil, hiljuti liitus sellega ka eesti kitarrist Jaak Sooäär. „Barefoot Records“ osaleb igal aastal Kopenhaageni jazzifestivali programmi koostamisel, pakkudes uuema-eksperimentaalsema muusika valikut.
Vaata Maria Faust Groupi etteastet 2008. aasta Kopenhaageni jazzifestivali vabaõhukontserdil. Kõlab pala „Lonely woman“ |
Maria Faust juhatab ansambleid Maria Faust Group, Pistol nr. 9, Maria Faust Sacrum Facere ja ebatavalist bigbändi Maria Faust Jazz Catastrophe (selle koosseisuga salvestatud CD esitati Taani jazziauhinna nominendiks 2013. aastal, kuid tookord jäi võit tulemata). Erineva suurusega koosseisudes pääsevad mõjule nii Maria Fausti helilooja ja arranžeerija talent kui oskus anda muusikuile improviseerimisvabadust.
Silmapaistva instrumentalistina on Maria Faust esinenud ka sooloimprovisatsioonidega ning teinud koostööd rahvusvaheliste tippmuusikutega. Mitu aastat on ta olnud Saaremaa rütmi-ja improvisatsioonilaagri korraldaja ja õppejõud.
Taani jazzmuusikaauhindade topeltvõit on Maria Fausti toonud Euroopa jazzifestivalide huviorbiiti, sel sügisel on ta „Sacrum Facere“ projektiga esinenud Stockholmi jazzifestivalil, ees on osalemine Tampere Jazz Happening festivalil.
Albumid:
Maria Faust Group “Bitchslap Boogie” (2008)
Maria Faust Group “Warrior Horse” (2010)
Pistol nr. 9 „Fest på Amager“ (2012)
Maria Faust “Jazz Catastrophe” (2013)
“Sacrum Facere” (2014)
Pae Kollektiiv
viljeleb raju nüüdisjazzi, millega põimuvad rock, dodekafoonia ja impressionism. Grupi liidri Kirke Karja loomingulise laboratooriumina ilmavalgust näinud koosluse sünniks andis tõuke kodune ülesanne muusikaakadeemias arranžeerimise õppeaines: salvestada suure ansambliga mõned lood. Kui üheksakesi kokku saadi, oli kambavaim nii inspireeriv, et pianist ja helilooja Kirke Karja tundis motivatsiooni koostööd jätkata.Pae Kollektiivi kuulub Eesti muusikute noore generatsiooni raudvara: Allan Järve (trompet, flüügelhorn), Mairo Marjamaa (altsaksofon), Indrek Varend (tenorsaksofon), Keio Vutt (sopran- ja baritonsaksofon), Aleksander Paal (tenorsaksofon), Johannes Kiik (tromboon), Kirke Karja (klaver), Madis Meister (kitarr), Siim Usin (bass), Tõnu Tubli (trummid). Edukalt on esinetud Talvejazzil, Eesti Jazzliidu galal, Tallinn Music Weekil ja Vilnius Mama Jazz Festivalil, Pae Kollektiivi debüütalbum ilmus 2014. aasta veebruaris.
15. Jazz kohtus rockiga
Kui stagna-aja läppunud õhustikus oli tunda värskemaid tuuli, ahmis noorem põlvkond ahnelt esimesi sõõme. Läbi raudse eesriide imbus siiagi progressiiv- ja jazzrocki vaimustus. Üks esimesi julgeid katsetajaid selles vallas oli Psycho.
Psycho algkoosseisus oli 1973. aastal kolm meest: Andres Põldroo (kitarr), Heigo Mirka (basskitarr) ja Paap Kõlar (trummid). Peagi lisandus flötist-saksofonist Helmut Aniko, kelle mängu võib kuulda ka järgneval helinäitel, mis on salvestatud kontserdilt TPI aula laval 1974. aasta mais.
|
Helinäide: Järgmisel aastal vahetus koosseis taas: Paap Kõlari ja Andres Põldrooga (1954-) liitusid Sergei Pedersen klahvpillidel ning Vladimir Šeripov basskitarril. Ansambli kõrghetkeks jäi esinemine 1978. aasta Thbilisi jazzifestivalil, kus kohaliku sümfooniaorkestriga esitati John McLaughlini ja Mahavishnu Orchestra üks tippteoseid „Apocalypse“ ning Paap Kõlari oopus „Tala 21/8“ (mõnedes allikates on loo pealkirjana antud ka „Raga 21/8“). Kuna prooviks oli aega vähe ja kohalik dirigent oli raskustes rütmiliselt keeruka muusikaga, juhatas esitust autor ise, astudes korraks oma isa Erich Kõlari kingadesse. Vahepeal bändist lahkunud Toomas Veenre asemel mängis Thbilisis viiulipartiid Paul Mägi (1953-).
Paap Kõlar
(1954-) on sündinud Siberis. Tema pianistist ema Leelo Kõlar oli omal käel sõitnud Eestist represseeritud abikaasa dirigent Erich Kõlari juurde Kirovi oblastisse. Pere sealne elamine oli nii kitsas, et tulevane löökpillimängija pidi esimesed eluaastad kohvris magama. Esimene oma pill oli sünnipäevakingiks saadud kaelaskantav pioneeritrumm, mis mahtus täpselt vana tooli põhja sisse. Varsti õnnestus saada ka üks trummitaldrik ning kuidagi noodipuldi jala külge kinnitada. Sellise halenaljaka kombinatsiooni asemele meisterdas Kõlar Radari päevil kadestamisväärse trummikomplekti. Tol ajal polnud kvaliteetseid trumme ja taldrikuid saada, sest nõukogude löökriistatoodang oli praktiliselt kasutuskõlbmatu ega rõõmustanud välimuse poolest sugugi silma. Pillimehed tegid seetõttu ise omale mänguriistu.
Kord nägi Kõlar välismaiseid läbipaistvaid trumme ja peatselt sündis otsus hakata neid ise valmistama. "Hankisin kusagilt läbipaistvat orgaanilist klaasi, uurisin, kuidas seda töödeldakse ja leidsin piisavalt suure ahju, kus seda 180 kraadi juures painutada. See oli ikka päris tootmine, mul olid kõik tükid enne valmis lõigatud, samuti vineerist šabloonid, mille ümber kuum pleksiklaas rullida," on Kõlaril meeles. Kokku sai toodetud kolm-neli komplekti, osa omale varuks, osa müügiks, et saada raha oma trummidele varustuse ostmiseks. Radari lõpuajal mängis Paap Kõlar sellise trummikomplektiga, mis võttis kadedaks terve Venemaa ja millist pole seal vist siiani.Komplektis oli 18 trummi ja 21 taldrikut, mis olid transpordiks pakitud spetsiaalsetesse seest pehmendusega metallkonteineritesse, mis tagavad pillide terveks jäämise rasketes tingimustes. Komplekt on tänini alles, kuid Kõlar eelistab viimasel ajal mängida hoopis ladina löökpillidel.
Pärast Radarit keskendus Paap Kõlar ekstreemspordile, proovides kõike alates surfist ja veeskuutritest mootorsaanide ja mäesuusatamiseni. Ta avas Hiiumaal oma surfiparadiisi, Otepääl peab ta hotelli ja pakub teenusena mootorsaanisafarit. Paap Kõlari viimaseks tõsiseks armastuseks on saanud motovarjusport, mida harrastades elas ta 2014. aasta suvel üle ränga kukkumise. Õnneks on väsimatu adrenaliinisõltlase tervis rasketest vigastustest kiirelt taastunud.
|
|
Peagi moodustus Psycho endistest liikmetest
Radar
(1978-1987). Algul laulja Jaak Joala saateansamblisse värvatud tippmuusikud soovisid mängida ka oma lemmikstiili – instrumentaalset jazzrocki - ning viimaks saigi see Radari põhisuunaks. Kuulsa laulja saategrupina andis Radar sadu kontserte Nõukogude Liidus, teistes sotsialismimaades, Kuubas ja Aafrikas. Polnud harvad needki juhud, kui Joala ja bänd staadionilt või hiigelkultuuripaleest kätel ära kanti.
Vaata saadet "„Õhtutund: ansambel Radar“ " (1987)
|
Telesaade:
Jaak Joala ja Radari teed läksid lahku, sest Joala viis oma uude saatebändi Lainerisse kaasa Nevil Blumbergi, Raul Vaigla ja Aare Põderi.
Lahkujate asemele kutsuti Radarisse Otsa-kooli õpilane basskitarrist Paul Kikerpuu (1962-), klahvpillidele Raivo Narits ning kitarrist Valeri Belinov leiti koguni Lätist. Järgnesid instrumentaalkontserdid üle terve Venemaa. Paap Kõlar on meenutanud: "Poolteist tundi järjest mängida polnud mingi ime, sealhulgas ka minu 15-minutiline trummisoolo. Kui saabusime mõnda suurde Siberi linna, siis kohalikud kõrtsipillimehed võtsid vaba päeva ja istusid koos teiste kohalike muusikutega meie kontserdil esimeses reas. Linnas sel päeval teised bändid ei esinenud. Nii see läks, kuni saavutasime taseme, kus ammendusime, ei olnud enam ühtki mõtet, kuhu edasi liikuda. Kuskil on kõigil mingid piirid.“
Pala „Viraaž“ videos võib Paap Kõlari trummimängu üsna lähedalt imetleda: |
Fusion-ansambli Radar tunnusjoonteks olidki põhihelilooja Sergei Pederseni harmoonilise keele omapära ja Paap Kõlari rütmifaktuuri läbikomponeeritus. Iga-aastased Tartu Levimuusikapäevad olid tol ajal Eesti muusikaelu tippsündmus, Radar võitis seal Grand Prix 1982., 1983. ja 1984. aastal. Kui 1985. a. Tartu Levimuusikapäevadel tunnistati nad ekspertide poolt taas parimaks instrumentaalansambliks ning publiku lemmikuks kõigis kategooriates, siis otsustati anda festivali rändkarikas alatiseks Radari kätte.
Vaata Radari esinemist 1985. aasta Tartu levimuusikapäevadel:
"Radar"
|
|
Kuula pala „Tipptund kesklinnas“ |
Radari kõige viljakam helilooja oli Sergei Pedersen (1953-). Ta kirjutas hinnatud instrumentaallood „Trofee“, „Promenaad“, „Konflikt“, „Portree“, „Mäng“, „Pikk Tee“ ning koos Raul Vaigla ja Raivo Naritsiga „Viraaž“ ning Raivo Naritsaga kahasse „Tuhkvalgus“, samuti meeldejäävaid laule (nt. „Kui mind kutsud Sa“ Jaak Joalale). Õpetajatöö kõrvalt on Sergei Pedersen kirjutanud õpiku „Vaba fraas ja improvisatsioon“ (2011).
Nevil Blumberg (1961-2015) õppis kitarri Otsa-koolis Uno Loobi käe all. Enne Radarit jõudis ta paar aastat kuuluda Synopsise ja Magnetic Bandi koosseisu, pärast Radarit asutas oma Nevil Blumberg Bandi (1988-92). Vahepeal oli Blumberg aastaid muusikast eemal ja naasis kitarrimängimise juurde alles 2010. aastal soolokavaga „First Try“. Nevil Blumbergi teine loomeperiood kitarristina katkes ootamatult tema enneaegse surmaga 2015. aasta suvel.
Radari erinevatest koosseisudest käis läbi mitmeid eesti muusikasse sügava jälje jätnud muusikuid. Aare Põder (1954-) ja Raul Vaigla kuulusid ka ansamblisse VSP Projekt.
Ainult projektiks jäämine polnud ilmselt plaanis, aga tegelikult kestis 1986. aastal loodud VSP Projekti eluiga tõesti üsna lühikest aega. Sarnaselt Radarile moodustus seegi koosseis Jaak Joala saatebändis mängivatest muusikutest, eelnimetatuile lisaks kuulus sinna kitarrist Riho Sibul (1958-).
Jazzilikku rocki või rokilikku jazzi mänginud V. S. P. Projekt tunnistati 1986. aasta Tartu Muusikapäevadel ajakirjanike lemmikansambliks. Koosseisus olid: Aare Põder (klahvpillid), Riho Sibul (kitarr), Andrus Vaht (löökpillid) Raul Vaigla (bass).
Vaata VSP projekti esinemist Tartu Muusikapäevadel 1986:
Riho Sibul – Aare Põder „Uneskõndija“
|
| Vaata VSP projekti esinemist Tartu Muusikapäevadel 1987 Riho Sibul – Aare Põder „Uneskõndija“ |
VSP Projekti tuntuim pala on Riho Sibula „Kuulaps“, mis sündis autori sõnul hetkelisest välgatusest, pühendusena ühele lähedasele. Tartu Muusikapäevadel 1986 tunnistati see parimaks heliteoseks.
Kuula pala „Kuulaps“ Riho Sibula esituses (2011. a. kontserdilt) |
Riho Sibul on jazziga seotud ka lauljana. Estonian Dream Big Bandiga koos salvestatud albumi eest, millel Sibul osales just laulja rollis, jagas Sibul EDBB-ga 2003. aasta Eesti Muusikaauhindade Aasta Jazzartisti tiitlit.
Viimasel paaril aastal on Riho Sibul olnud seotud ansambliga Juhan, kuhu peale tema kuuluvad Jaak Sooäär, Henno Kelp ja Andrus Lillepea.
Vaata ansambli Juhan 2015. aasta veebruaris salvestatud kontserti:
"Talvejazzil kanti esmakordselt ette Juhan Liivi tekstidele loodud laulud"
|
Endistest Radari ja VSP Projekti muusikutest on praegu jazzis tegusaim
Raul Vaigla
(1962-).Vaigla on kuulunud paljudesse ansamblitesse, oma nime all on talt seni ilmunud kaks heliplaati: „Soul of bass“ (2003) ja „Heights“ (2015).
|
|
Vaata Raul Vaigla ja tema tütre Marie Vaigla esinemist:
"Vaata ja kuula, kuidas esinevad Marie ja Raul Vaigla"
|
|
|
Õpetajana Otsa-koolis töötades kirjutas Raul Vaigla ka eesti esimese basskitarri õpiku „Kuue kuuga bassimängijaks“.
VSP Projektis taas kohtunud Riho Sibul ja Andrus Vaht olid koos mänginud juba ansamblis Kaseke. Õigupoolest oli Kaseke punkansambli "Propeller" instrumentaalkoosseis, kes pärast 1980. aasta staadionikontserdi järel saadud esinemiskeeldu otsustas nime vahetada ja ilma lauljata edasi tegutseda. Uue koosseisu eesotsas alustas tööd klahvpillimängija Tõnu Naissoo, kes tõi bändi muusikasse jazziliku värvingu, mida võimendas Andrus Vahti trummimänguoskus. Riho Sibula ja Ain Vartsi (1959-) intensiivsetest kitarrihelidest sai Kasekese nö. kaubamärk. Flööti mängis Peeter Malkov (1957-), basskitarri Priit Kuulberg.
Bändi populaarsus aina kasvas. Selle tulemuseks oli albumi "Sõnum" ilmumine 1981. aastal. Koosseis muutus aasta lõpul, kui bändi liider Tõnu Naissoo lahkus. Tema asemele tuli klahvpillimängija Mart Metsala (1960-). Muusika omandas selgepiirilisema progressiivse roki kuju. Ansambli viimaseks helijäljeks jäi 1983. aasta LP „Põletus“.
|
|
Kuula Kasekese pala Valhalla |
Andrus Vaht
(1951-) on õppinud lastemuusikakoolis viiulit ning Otsa-koolis ja konservatooriumis löökriistu. Ta on olnud Ruja asutajaliige ja mänginud veel sellistes kollektiivides nagu Kaseke, Mess, VSP Projekt, Helmut Aniko ansambel, Lembit Saarsalu kvartett, Hõim, Mess, In Spe ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.Praegu elab ta Rootsis Norrköpingis ning töötab kodulinna lähedal Linköpingis, kus on riigi ainus kõikide kõrgete kunstide ülikool ja õpib umbes 4000 tudengit. Koolis töötab kaks sümfooniaorkestrit, kolm puhkpilliorkestrit ja kaks bigbändi. Väiksemaid rock- ja jazzansambleid ei anna kokku lugedagi. Andrus Vahil on koolis 67 trummiõpilast. Nõukogude Eestist lahkus Vaht 1990. aasta 27. jaanuaril. Läks perega Soome laevale, et istuda tund hiljem juba Stockholmi omale. Kaks kohvrit ühe, naine ja kolm lapsukest teise käe otsas, noorim neist alles aastane. See oli kõvasti hoitud saladus, millest ümberkaudsetele eriti ei hingatud. Lahkumise põhjuseks ei olnud viha nõukogude võimu vastu. Oli ainult kurbus enda elule mõeldes, sest mis mõte on kogu rabelemisel, kui sul saab silme ees olla vaid kaks sihti – pääseda ERSOga kusagile piiri taha ja mõne bändiga Tartu levimuusikapäevadele. Ja ongi kõik.
Andrus Vaht on kirjutanud trummiõpikud „Trummari evolutsioon“ I ja II.
Andrus Vahi õpilane Toomas Rull (1965-) on samuti kirjutanud trummiõpiku, kuid see on raskusastmelt keerukam ja mõeldud edasijõudnutele.
|
|
|
Toomas Rull
on jazzmuusik laiemas tähenduses. Ta on kuulunud paljudesse ansamblitesse nii trummari, helilooja, arranžeerija kui lauljana. Vokalistina on ta tegutsenud Kiigelaulukuuikus, kuid laule on ta kirjutanud teistelegi esitajatele: kahel autoripaadil „Eesti hääled“ 1 ja 2 ning lastelaulude noodi- ja plaadikogumikus „Laul läks rändama“. Oma instrumentaalmuusikat on Toomas Rull viljelenud ansamblitega Rull’s Royce ja Tom-Tomm Kvintett.Toomas Rull on pälvinud 2007. aasta jazzartisti tiitli koostöös norra muusikutega valminud plaadi "Going North" eest ning Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali preemia 2009. aastal silmapaistva tegevuse eest interpreedi, autori ja pedagoogina, sh. esimese eestikeelse trummiõpiku väljaandmise eest.
|
|
Kuula Tom-Tomm Kvinteti esituses lugu „Mistahes teadaanne“ |
Kuula raadiosaadet „Õhtujazz“, mille külaliseks oli Toomas Rull:
"Õhtujazz |
Raadiosaade: 
Jazzi ja rocki ristumispunktis on põhjust juttu teha ka Endel Jõgist
. Endel Jõgi-Rivers (1959-) mängis 1980-ndate ENSVs rasket rocki, fusionalbumid „Hardbite“ ja „Hardbite II“ andis Jõgi-Rivers välja alles 2000-ndatel aastatel Austraalias elades.Omal ajal otsustas 1980-ndate algul Eesti Filharmoonias ansambel Laine tehnilise personali hulgas karjääri alustanud, siis Gunnar Grapsi Grupis (GGG) ja hiljem Proov 583s kitarri mänginud Jõgi, et tal on elust ENSVs villand, sest nahkmeestest koosnev ja võõrakeelne GGG oli liiga läänelik ja sai aastase esinemiskeelu. Uue loa saamine käis läbi KGB kontrolli, pooled lauludest pidid olema venekeelsed. Bänd pingutas, mis jaksas, ent esimene vastus kõlas ikka: „Noh, harjutage veel, mõelge veel sügavamalt järele.” Kuidagimoodi õnnestus teisitimõtlejast Jõgil lasta end ENSV-st välja saata, kuid lahkumine oli vaevaline, sest lennuki asemel lubati perel reisida ainult rongiga ja sedagi tuli teha puruvaestena.
Viini välja jõudnud, sai uueks sihtpunktiks Austraalia. Uue elu algus käis kõva töörabamise tähe all, peaaegu kõik teenitu pandi kõrvale. Kolme kuu pärast oli Jõgidel auto, klahvpill ja kitarr. Tehniliselt väga hästi varustatud ja moodsalt disainitud kodustuudio valmis Melbourne’s 1996. aastal ning pärast paari progressiiv- ja raskerocki edetabelitesse jõudnud plaadi produtseerimist oli stuudio mitmeks aastaks ette broneeritud.
Palmstudios koduleht: 1214productions.com
Töö ja õnne kombinatsiooni tulemusena on ta muusikakriitikutelt välja teeninud Austraalia parima fusion-kitarristi tiitli. Praegu jagab Jõgi-Rivers oma tegemisi Austraalia ja Hollandi vahel, peatudes aeg-ajalt ka Eestis.
Vaata Endel Jõgi esitamas pala «The Jaz Symphony», millega ta võitis Austraalia konkursil MUSIC OZ peaauhinna |
Uuema aja ansamblitest tallab omasoodu fusioni rada
Phlox
. 1999. aastal loodud koosluselt on ilmunud viis helikandjat: "Fusion" (2000), "Piima" (2004), "Rebimine + voltimine" (2007), "Talu" (2010), "Vali" (2013).Koosseisu kuuluvad: Kalle Klein (saksofon), Pearu Helenurm (klahvpillid), Kristo Roots (kitarr), Raivo Prooso (basskitarr), Madis Zilmer (trummid), Allan Prooso (löökpillid).
Välismaised kriitikud on Phloxile ohtralt kiitust jaganud, konstateerides, et kuigi tegu on väikeselt maalt pärit tundmatu bändiga, esitab nende looming väljakutse kõigele muule, mida sarnase muusika vallas maailmas tehakse. Väljavõtteid ülistavatest arvustustest loe siit: http://phlox.imelaps.ee/node/6
Vaata ja kuula Phloxi kontserti |
16. Helid põhjast ja lõunast
Villu Veski (1962-) õppis algul klarnetit, seejärel konservatooriumis saksofoni. Ta on olnud ka ise õpetaja, tema õpilased on Raivo Tafenau, Raul Sööt, Maria Faust jt. Veski on asutanud palju ansambleid, alustades omanimelisest kvartetist, jätkates Avicenna, Sax Appeal Bandi ja mitmete teistega. Ta on esinenud rahvusvahelistel jazzifestivalidel ja teinud koostööd paljude nii siinsete kui rahvusvahelist päritolu muusikutega väga erinevate muusikastiilide piires ja piire ületades. Tema teeneid on ka tunnustatud, muuhulgas 2005. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtpreemiaga. Laiahaardelise muusikalise tegevuse eest pälvis Villu Veski oma 50. juubeli aastal 2012 nii Valgetähe V klassi teenetemärgi kui Elioni Jazziauhinna.
Alates 1998. aastast seob ühisprojekt „Põhjala Saarte Hääled“ Villu Veskit akordionist Tiit Kallustega, selle nime all on ilmunud 3 CD-d ja mitmeid noote.
|
|
|
|
|
|
Järgnevas videos „Angel“ musitseerib Villu Veski mitmetega neist: |
Üksteisest kaugel asuvate saarte elanikest muusikute koostööst ja nende maailmanägemisest maalib pildi dokumentaalfilm „Saarte värvid“.
Koos Villu Veskiga „Põhjala Saarte Hääled“ ja „Tango Nuevo“ projektides osalenud Tiit Kalluste (1962-) debüüteeris üliõpilasena festivalil “Tudengijazz” aastal 1982. Omanimelise jazzgrupiga Tiit Kalluste Jump Band on ta salvestanud heliplaadid Pump Jump Fellows (1999) ja Spécialité Française/Prantsuse spetsialiteet (2008).
Vaata videot Villu Veski ja Tiit Kalluste tangoprojektist koos kuulsa Astor Piazzolla pojapoja Daniel „Pipi“ Piazzollaga, kõlab Tiit Kalluste pala „Tanguero“: |
Akordionist Jaak Lutsoja
(1971-) on, nagu Veski-Kalluste duogi, samuti rinda pistnud argentiina tangoga Astor Piazzolla loomevaramust, lisades oma kvinteti instrumentaariumisse löökpille, mida me ehk esmapilgul ei tango ega jazziga ei seostaks.
Piazzolla muusikaga on Jaak Lutsoja kvintetilt ilmunud album „Adios noniño“, kus teeb kaasa lauljatar Kersti Ala-Murr.
Lutsoja on avaldanud ka oma heliloominguga sooloplaadi "Contrarian Grooving" ning osalenud arvukates koostööprojektides väga laia muusikalise ampluaaga alates popist ja jazzist kuni kaasaegse klassikalise muusikani, esitades kõike stiilselt, virtuoosselt ja detailipeenelt.
Kuula Astor Piazzolla „Libertangot“ Jaak Lutsoja kvinteti esituses: |
Raivo Tafenau
(1963-) esimene pill oli samuti akordion, vahel salvestab ta siiani akordionistina CD-sid.Jazzmuusikas on tema panus saksofonil siiski olulisem. Otsa-koolis õppis Tafenau saksofoni Villu Veski juures. Oma õpetajaga sarnaselt on ka Tafenaud tõmmanud lõunamaiste rütmide poole – paljude teiste koostööpartnerite seas on üks tema püsivamaid lavakaaslasi olnud brasiillane Sergio Bastos, kellega koos on salvestatud albumeid bossanoovajazziga.
Raivo Tafenau on 1994. aastal pälvinud Eesti Raadio Aasta Muusiku tiitli ja 2010. aastal Elioni jazziauhinna. Ta kuulub Estonian Dream Big Bandi ja osaleb mitmetes väiksemates koosseisudes, sealhulgas omapärases duos klarnetist Meelis Vindiga.
Kuula Raivo Tafenau pala „Take off“, milles teevad kaasa ka Meelis Vind, Ain Agan, Taavo Remmel ja Tanel Ruben |
Raivo Tafenau on ka Mustpeade maja keldris tegutseva jazzi ja luule klubi Taff Club president.
Raivo Tafenau professionaalse muusiku tee sai tegelikult alguse Urmas Lattikase Kvintetist.
Jazzpianist ja helilooja Urmas Lattikas
(1960-) oli üks esimesi eestlasi, kes nn. raudse eesriide kerkides 1990. aastal USAs Bostonis Berklee muusikakolledžis end täiendamas käis. Seal kirjutatud teosed jõudsid helikassetile „Freedom to love, freedom to lose“ ning taasavaldati aastal 2011 CD „Ööliblika tants“ juurde kuuluva lisaplaadina pealkirjaga „Vabadus armastada... ja kaotada“.
Heliloojana on Lattikas kirjutanud ka süvamuusikat, jazzmuusikuna on tema loominguga ilmunud albumid „Hämaras toas“, „Freedom to love, freedom to lose“ ning „Ööliblika tants“.
Kuula Urmas Lattikase pala „Viola odorata“: |
Aleksei Saks
(1971-) on Eesti silmapaistvamaid jazztrompetiste ning mängib ka flüügelhorni. Sooloalbumil „O grande amor“ kõlasidki jazzistandardid Saksa esituses flüügelhornil.Aleksei Saks on üks pool ansamblist Uma. Nimi on võetud võru keelest ja tähendab mõistagi „oma“. Duo teine pool on kitarrist Robert Jürjendal.
Kui enne oli juttu Villu Veski ja Tiit Kalluste projektist „Põhjala Saarte Hääled“, siis Uma on teine kollektiiv Eestis, kellele on omane nö. nordic jazzi ehk põhjamaise jazzi helikeel. See on pigem rahulik, unelev-meditatiivne kui temperamentne. Duo teeb pidevat koostööd ka teiste, sh. välismaiste muusikutega.
|
|
|
|
Vaata Uma esinemist 2011. aasta Jazzkaarel: |
Robert Jürjendal
(1966-) on osalenud paljudes projektides ja ansamblites, sh. rahvusvahelistes ning kuulunud ka rockansamblitesse: „Tõnis Mägi ja 777“, „Fragile“ jt.
|
|
|
|
|
|
|
Vaata ja kuula albumi „Valguse palsam“ tutvustust ja kuula Robert Jürjendali mõtteid muusika loomisest |
Robert Jürjendal algatas ka Weekend Guitar Trio tegevuse. Osalenud 1992. aasta sügisel Robert Frippi kitarrikursustel Saksamaal, sai ta sealt indu ja mõistis, et kitarriga saab teha imelisi asju. Ta helistas Mart Soole ja too tõi omakorda Tõnis Leemetsa (1972-) ka kampa.
Weekend Guitar Trio
alustas 1993. aastal ja tegutseb tasapisi siiamaani. Triot on alati iseloomustanud muusikaline uudishimu, nende muusika ei mahu kitsalt ühegi stiilinimetuse alla. Improvisatsioon, elektroakustiline mängulaad, minimalism, jazz, rock, moodsad DJ-kultuurid ja muudki on nende muusikast 22 aasta jooksul ja 9 albumi kaudu läbi käinud. WGT-l ja selle liikmetel on lugematuid koostööprojekte nii paljude siinsete kui ka välismaiste muusikutega.
Kuula pala "Linnulaat" Weekend Guitar Trio esituses |
|
|
|
|
|
Weekend Guitar Trio 20. sünnipäeva kontserdil esitas klavessiinist, kandlest ja harfist koosnev trio Una Corda WGT repertuaarist pala „Eemal“ oma seades. Töötluse tulemusena kasvas teose pealkiri pikemaks.
Kuula WGT pala „Eemal“ töötlust pealkirjaga „Eemal tuli lähedale ehk Kui WGT oleks mesilasi pidanud“ Una Corda esituses
|
Mart Soo
(1964-) on õppinud Otsa-koolis, aastast 1990 on ta samas ja aastast 2003 EMTA jazzmuusika osakonnas õpetaja. Tema õpilased on Jaak Sooäär, Oleg Pissarenko, Virgo Sillamaa, Erki Pärnoja, Iljo Toming ja mitmed teised.Mart Soo teekond muusikasse algas katse-eksituse meetodil. Enne Otsa-kooli astumist omandas ta solfedžo, harmoonia ja noodist lugemise nö. põlve otsas ning samasuguse „teeme ise“ hoiakuga jämmimisest kasvas välja improansambel Tunnetusüksus. Sealtpeale on Mart Soos koos eksisteerinud mitu kontrastset tahku. Impromuusikale järgnes kuulumine Helmut Aniko Triosse (1995-1998) ja see eeldas nö. vana hea peavoolujazzi stiilis kitarrikäsitsust koos selle juurde kuuluva spetsiifilise saundiga. Sarnase suunitlusega triodesse on Mart Soo kuulunud ka edaspidi.
Kahe äärmuse - vaba improvisatsiooni ja peavoolujazzi - vahelise ruumi on täitnud Weekend Guitar Trio oma võimalustega ja 2014. aastal ilmunud Mart Soo sooloalbum „Kulg“.
Popilikumat muusikat teeb Soo ansamblis MiaMee, kuhu kuulub ka Mart Soo mõttekaaslane klahvpillimängija Taavi Kerikmäe. Mõlemad on vaba improvisatsiooni viljelejad ja eestvõitlejad, rohkem tuleb sellest juttu käesoleva näituse viimases peatükis.
|
|
17. Jazz ja laul - hääled varjust
Lauljaist on käesoleva virtuaalnäituse tekstis juba siin-seal juttu olnud. Eesti jazziloos on aga veel küllaga vokaliste, kes mingil põhjusel pole eelmiste peatükkide fookusega sobinud.Enne, kui Eesti jazzmuusikasse ilmusid vokaalsolistid, oli ansamblitel kombeks nö. refräänilaul, mida laulis kogu orkester, umbes nii nagu igihaljas palas „All of me” Kuno Lareni seades:
|
Esimese jazzlauljana astus areenile Inge Põder
(1917-1996), kes alustas oma karjääri tantsijana. Lavatee jätkus Pärnu „Endlas” ning näitlejana töötamise kõrvalt hakkas ta jazzi laulma Pärnu Rannasalongi orkestri ees. 1938. aastal liitus ta „Estonia” balletitrupiga ning 1939 osales Priit Veebeli järjekordsel jazzikontserdil.Hiljem leidis mitmekülgne talent rakendust operetirollides ning oli andeka koreograafina seotud Estonia, Endla, Vanemuise ja Draamateatriga ning mitme varieteega. Pedagoogina jagas ta oma tantsutarkust paljudele nooremate põlvkondade tantsijatele.
Hääled varjust
Sõjajärgsel perioodil tegutsenute hulgast pole võimalik leida lauljat, kes oleks keskendunud ainult jazzile, sest jazz oli põlu all. See ei saanud jääda põhitegevuseks, sest poleks toonud leiba lauale. Tuli kaasa minna hurraa-optimistlike nõukogude laulude tuhinaga ja osaleda ringreisidel sageli kasutuskõlbmatu klaveriga varustatud kultuurimajadesse. Edaspidi pakkus võimalust laiema publikuni jõuda televisioon. Jazzlauljatele andsid tööd ka restoranid ja hiljem varieteed. Lühemat aega jõudsid jazzis kätt proovida mitmed vokalistid, kelle põhitegevus hõlmas muid stiile.
Hilja Hollas-Hovi
(1927-) laulis Kuldses Seitsmes ja Swing Club’is, kuid pidi esimeses osalemisest loobuma, sest Tallinna Muusikakooli lauluõpilastele olid avalikud esinemised väljaspool kooli keelatud. Swing Club oli niikuinii põrandaalune.
Kodumaa jaoks kaduma läinud talent oli Aino Lõhmus-Balina-Karmo (1935-), kes algul laulis lühikest aega Metronoomis, siis aga viis saatus ta Lätti, kus ta laulis aastaid Riia estraadiorkestris Raimonds Paulsi käe all. Hiljem tõi elutee ta Eestisse tagasi, ta oli laulutekstide meistri Heldur Karmo abikaasa.
Kuula raadiosaadet „Vello mikkser: Aino Lõhmus-Karmo“: |
Tiiu Varik (1944-)
sattus levimuusika rattasse alles plikaeas ning jõudis Tallinna jazzifestivalidelgi esineda õige varakult: 1960. aastal orkestriga Mickeys ning järgmisel aastal pianist Mart Lille trioga. Esimesed algupärased laulud kirjutas Varikule Uno Naissoo, hiljem vaimustus Variku talendist oma loomingu interpreteerijana Valter Ojakäär.
Silvi Vraiti
(1951-2013) on Jazzkaare korraldajad nimetanud Eesti jazzi esimeseks leediks, kuid teda jazzlauljaks tituleerida oleks eksitav. Täpsem oleks möönda, et paljud levimuusika stiilid läbi proovinud Vrait leidis oma niši ka jazzis.
Sirje Medell
(1959-) on end jazzlaulu alal harinud esmalt Tartu Elleri-nim. Muusikakoolis, seejärel Soomes Nilsiä muusikalaagris ja Oulunkylä pop-jazz-konservatooriumis, Cathrine Sadolini meistrikursustel ning mitmetes õpitubades. Ta on töötanud varieteeartisti ja hääleseadjana ning mitmel pool muusikaõpetajana. Jazzlaulu on ta õpetanud Kuressaare Muusikakoolis ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.Lauljana on ta koostööd teinud mitmete bigbändide ja muude jazzprojektidega, esinenud palju NSVLis, aga ka Euroopas ja Jaapanis.
Sirje Medell on pikka aega osalenud Tiit Pauluse muusikaprojektides ning olnud mitmete tema laulude esmaesitaja.
Reet Kromel
(1960-) õppis hakatuseks koorijuhtimist ja kultuurharidustööd. Lauljana sattus ta suurele lavale 1980-ndate esimesel poolel ansamblis Laine. Jazzlauljaks kujunes Kromel Helmut Aniko ansamblis, millega reisiti mööda Nõukogude Liidu jazzilembesemaid linnu. Reet Kromel on teinud koostööd ka Ants Laigiga ning Urmas Lattikase kvintetiga.
Vaata saadet „Stuudiodžäss“ aastast 1991, kus Reet Kromeliga musitseerisid Sven Kullerkupp ja Raul Vaigla "„„Stuudiodžäss“
|
1990-ndatel, kui Kromeli lauljakarjäär Eestis edenes, pühkis lauljatar äkitselt Eestimaa tolmu jalgadelt ja siirdus muusikuna tööle Jaapanisse ning seejärel Londonisse. Lauljatarist kujunes Londonis pianist ning klaverimäng tõi talle aastaid leiva lauale, aga lõpuks tundis Kromel, et soovib veel midagi enamat. Ta õppis psühholoogiat ja ühendas uued teadmised varem õpitud muusikaharidusega. Nüüd töötab Reet Kromel muusikaterapeudina.
Kuula laulu „Reede“ Reet Kromeli 2013 aastal ilmunud CD-lt "Teekond" |
Margot Kiis
(1969-) õppis Otsa-koolis Mare Väljataga käe all. Kooli lõpetamisele järgnes kümmekond aastat lavapraktikat Tallinna varieteedes. Jazzmuusikaga on ta tegelenud aastast 1992, mil Helmut Aniko ta oma kvartetti kutsus. Hiljem tegutseti triona.Kiis on olnud solistiks erinevates bigbändides ja laulnud paljude eesti jazzmuusikutega, võttes osa festivalidest nii Eestis kui väljaspool. 1998. aastast elab Margot Kiis Islandil ning töötab muusikakoolis lauluõpetajana ja vabakutselise lauljana.
|
|
|
18. Uue aastatuhande hääled
Hedvig Hansoni
(1975-) esimene muusikaline armastus oli soul ning tuntus laiema publiku ees tuli popansambliga Con Spirito. Muutuse tõi aasta 1997, kui koostöös parimate eesti jazzmuusikutega sündis Hansoni debüütplaat "Love for Sale".Whitney Houstoni eeskujul laulma õppinud Hanson laulis sellel albumil jazzistandardeid värskel ja emotsionaalsel moel.
|
|
|
Kuula plaadi nimilugu "Love for Sale" |
Sealtpeale on Hansoni lähenemine jazzile jäänud suuresti samaks – ta ei püüa demonstreerida tehnilist meisterlikkust ega ahhetamapanevalt improviseerida. Hansoni trumpideks on ja jäävad hingestatud esitus ning naiselik sensuaalsus. Teisel albumil „Let me love you“ avas ta kuulajale oma helilooja ande ning järgmisel kauamängival avastas ta enda jaoks eesti keeles jazzi laulmise võlu.
Viljaka artistina on Hedvig Hanson üllitanud uue albumi pea igal aastal, kokku on tal neid ilmunud juba kaksteist. Osa tema helikandjaid on välja antud rahvusvahelise plaadifirma Emarcy nime all. Esimene rahvusvaheliselt levitatav album "What colour is love" ilmus 2003, tookord oli Hanson esimene eesti jazzmuusik, kes sai rahvusvahelise lepingu nõnda suure plaadifirmaga. Samal aastal valiti Hanson Eesti Raadio aasta muusikuks, samuti pälvis ta Eesti Muusikaauhindade aasta nais- ja jazzartisti tiitli.
2010. aastal teenis Hedvig Hanson särava loomingulise aasta eest Kultuurkapitali aastapreemia. Vahepeal oli temalt ilmunud terve rida albumeid:
Hedvig on sündinud lauljate ja näitlejate suguvõsas, tema ema Novella Hanson on laulja ning isa Tõnu Kilgas laulev näitleja. Kuni 12. eluaastani kasvas Hedvig Hanson vanaema Anna juures Tõrvas. 2012. aastal ilmus Hedvig Hansoni sulest raamat „Jutustamata lugu”, mis räägib tema teisest vanaemast, näitlejanna Ellen Kaarmast, kes suri vaid 45-aastaselt.
2015. aastal ilmus Hedvig Hansoni Triolt album „Ilus elu“.
Sofia Rubina-Hunter
(1985-) hakkas kutselise lauljana esinema juba 15-aastaselt. Samal 2000. aastal tuuritas ta oma eesti ja leedu päritolu muusikutest kokku pandud ansambliga Euroopas ja Venemaal soojendades selliseid maailmanimesid nagu SEAL, Incognito, Roy Ayers, Marcus Miller, Tony Allen jt.Järgmisel neljal aastal osales Sofia innukalt mitmesugustel vokalistide võistlustel, noppides hulgaliselt esikohti: rahvusvaheliselt võistluselt “Hope of Europe” Šotsis, Rostovi rahvusvaheliselt jazzikonkursilt, rahvusvaheliselt konkursilt “Baby Sing Jazz” Leedus, III Nõmme Jazzilt 2002, IV Nõmme Jazzilt 2004 ja Nõmme Jazzi Noorte jazzlauljate konkursilt, IX rahvusvaheliselt jazzlauljate võistluselt “Lady Summertime” Soomes.
Sofia Rubina-Hunter õppis jazzlaulu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ning täiendas end Saksamaal Cottbusi konservatooriumis Marianne Baeri käe all ja Venemaal Sotšis.
2007. aastal ilmus Sofia Rubina esimene sooloalbum „My sun”. Tema juudi juurte juurde pöördunud teine album „Two roses” on lahendatud jazzilikus võtmes ja ilmus 2011. aastal.
Viimastel aastatel on Sofia Rubina-Hunter õppinud USAs, Bostonis, mainekas Berklee kõrgemas muusikakoolis, kus ta on esinenud koos paljude USA silmapaistvate jazzartistidega. Seal valiti ta erilisse Global Jazz Program’i, kuhu ta pääses ainsa vokalistina. New Yorgis on ta esinenud koos ameerika tippmuusikutega sealsetes jazziklubides, sealhulgas ka legendaarses Blue Note’s.
Sofia abiellus 2012. aastal oma koolikaaslasest trompetisti Jason Hunteriga, sama aasta sügisel sündis neile tütar Naima. Abikaasad musitseerivad koos ansamblis Jazz Hunters.
|
|
2013. aastal ilmus Sofia kolmas sooloplaat „Dreams of tomorrow“.2015. aasta sügisel esitles Rubina-Hunter verivärsket albumit „In The Land Of OO-BLA-DEE“.
|
|
Helin-Mari Arder
(1974-) on üks produktiivsemaid eesti jazzlauljatare. Tema esimene heliplaat ilmus 2003. aasta lõpus ning nüüdseks on ta solistina laulnud juba kaheteistkümnel albumil.
Muusikuterohkest suguvõsast pärineva Helin-Mari vanavanaisa Aleksander Arder oli enne II maailmasõda kuulus laulja ning mõlemad Helin-Mari vanemad sidusid oma elu samuti muusikaga – isa Jaan Arder oli laulja ning ema Lembi Arder muusikaõpetaja.
Kriitikud on nimetanud Helin-Marit Eesti jazzilavade päikesekiireks, kes võlub musikaalse siiruse ning vahetu suhtlemisega. Talle on lähedane nii emakeelne muusika, nõtked portugalikeelsed bossad ja sambad kui ka võluvad prantsuse šansoonid. Varasemad keeleõpingud Tartu Ülikoolis on talle andnud julguse ja oskuse laulude originaalkeeltes esitamiseks.
Suurele lavale astus Helin-Mari juba Otsa-kooli õpingute ajal, mille lõpetas Mare Väljataga juhendamisel, hiljem omandas ta pop-jazz laulu ning muusikapedagoogika eriala Helsingi ülikoolis Stadia.
Esimene tunnustus tuli 2001. aasta kevadel – Helin-Mari võitis Nõmme Noorte Jazzlauljate konkursi ning pääses esinema mainekale Pori jazzifestivalile. Samal ajal moodustus ka Helin-Mari Arderi trio, mille algkoosseisu kuulusid lisaks lauljatarile Teet Raik kitarril ja trompetil ning Ara Yaralyan kontrabassil.
Pärast esimest konkursivõitu on Helin-Mari osalenud mitmetel laulu- ja loominguvõistlustel ning noppinud kohti nii esikolmikus kui ka poolfinalistina erinevatel konkurssidel: Brussels International Jazz Singers Contest, Montreux Vocal Competition, Estvokaal, Uno Naissoo nimeline Loomingukonkurss, Haapsalu lauluvõistlus, Pärnu Lühima Suveöö Improvisatsioonikonkurss, Lady Summertime Soomes jne. Helin-Mari Arder on esinenud mitmel pool Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Venemaal ning on koostööd teinud paljude hinnatud muusikutega, nende hulgas näiteks Andy Fite, kellega kahasse salvestati album „I’m starting to like you“.
|
|
|
|
|
Rebecca Kontus
(1984-) viljeleb omanäolist kristliku sõnumiga jazzi. Esimese lavakogemuse sai ta juba 2-aastaselt jõulukontserdil esinedes, põhikoolis laulis ta mitmetes vokaalansamblites ja gümnaasiumis võitis mitmel korral Pärnu parima vokaalsolisti tiitli. Lisaks muusikale on Rebecca juhendanud mitmeid tantsurühmi ning esitanud oma koreograafiat Koolitantsu finaalis.Laiemale üldsusele sai Rebecca Kontus tuntuks esindades Eestit Eurovisioonil ansambli Suntribe koosseisus, kust on võrsunud teinegi tänaseks tuntud jazzlauljatar Laura Remmel. 2008. aastal laulis Kontus end Riias toimunud Sony Jazz Stage konkursil kolmandale kohale. Paralleelselt Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooliga, mille ta lõpetas kiitusega, astus Rebecca ka Eesti Kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri õppima. Tänaseks on Kontus EKA edukalt magistrikraadiga lõpetanud. Temalt on ilmunud albumid Inglite Pisarad (2008), Dèja Vu (2008), Võin ma tulla” (2010), Flâneur (2012), Jõuludeks koju (2013)
Yvetta Uustalu
(1974-, varasemad nimed Reinsalu, Raid) laulab hingega ja hingeminevalt. Naine, klaver ja laul, pea, käed ja hing ühinevad pianistiharidusega lauljatari esituses harmooniliseks tervikuks, kust ühtki komponenti ei saa ära võtta. Ega ei tahakski. Suur osa Yvetta repertuaarist on tema enda helilooming. Sõnad on laenatud luulest, enamasti on need eestikeelsed ja sellised, mis lauljatari hinges vastu kajavad ning tundekeeristele hoogu annavad. Yvetta sirutub nende lugudega kuulaja poole, pakkudes samastumise ja äratundmise hetki. Muusika kannab sõnad ja mõtte kaugemale kui paberile laotatud tekst. Hääl seostab meeltesse tekkivad kujundid inimesega ning üksikutest lauludest moodustub pikem ja sügavam jutustus. Lauljatari sooloalbum „Uued tuuled“ ilmus 2013. aastal.
Kuula sooloalbumi nimilugu „Uued tuuled“ Yvetta Uustalu esituses |
|
|
Liina Saar
(1984-) (laulja ja helilooja) on õppinud Otsa-koolis, EMTA-s, Göteborgi Muusikaakadeemias ja Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias. Ta on laulnud nii Eesti kui naabermaade jazzmuusikute heas seltskonnas, andes oma panuse ka heliloojana, näiteks albumil „Grab it!“Mitmeks aastaks laenas Liina oma hääle ansamblile Ajavares. Praegu jätkab Liina Saar Ajavarese keskse helilooja Mingo Rajandiga koostööd ansamblis Verbarium.
Eesti-Rootsi ansambel MiaMee esitab Liina Saare ingliskeelseid laule. MiaMee debüütalbum "Some Other Me" ilmus kevadel 2014, laiema kuulajaskonna ette astuti sama aasta Eesti Laulu konkursil.
Liina on ka ansambli Jazz'n Motion liige (ansambel esitab seadeid peamiselt jazziklassika hulka kuuluvatest lugudest). Oma muusikalisi teadmisi annab Liina edasi noortele lauljatele Viljandi Kultuuriakadeemias ja Kiili Kunstide Koolis.
Kuula „Rabalaulu“ Ajavarese esituses |
Kuula laulu „Rukkilill“ ansamblilt Verbarium |
Laulja, laulukirjutaja ning poetess Tuuli Velling
(sünd. Taul, 1986-) on pärit Pärnust.Ta on lõpetanud kuldmedaliga Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ning selle kõrvalt on ta lõpetanud lastemuusikakooli kaks korda: nii klaveri kui kitarri erialal. Seevastu Otsa-kooli ei saanud ta esimesel korral sisse ning studeeris aasta jagu Tartu Ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust. Kirjanduse ja muusika vahel on Velling end edaspidigi jaganud, esinedes nii kirjandus- kui jazzifestivalidel (Prima Vista, HeadRead ning Jazzkaar). Ta on avaldanud kaks luulekogu ning lõpetanud Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakooli pop-jazz laulu erialal, lisaks täiendas end Rotterdami Jazziakadeemias Hollandis.
Nõmme Jazzi noore jazzitalendi konkursi võitis Tuuli (tollal veel perenimega Taul) 2009. aastal. Debüütalbum "Kuus ruutmeetrit põrandapinda" ilmus aga alles 2013. aastal. Uusloomingu asemel on see omamoodi kokkuvõte seni kirjutatud lauludest, sest nimilooga võitis Tuuli II koha Uno Naissoo nim. loomingukonkursil juba 2007. aastal.
Olulisemad kontserdid ja ülesastumised on olnud Pärnu Suvejazzil (2001), Pärnu pop-jazz festivalil (2005, 2006), Nõmme Jazzil (2006, 2008, 2011), Jazzkaarel (2007, 2008, 2010, 2012), Muusikatriaadil (2007), Tudengijazzil (2008), Viru Folgil (2010, 2011), Pori Jazzil (2010), Turku Jazzil (2010), festivalil Juu Jääb (2009) ja Istanbuli jazziklubis Nardis (2010).
19. Vokaalansamblid
Esimene jazzrepertuaariga vokaalansambel Eestis oli tõenäoliselt Ramola, kuigi selle kohta pole rohkem teateid, kui ainult Tartu kontsertide eelreklaamid Postimehes 1933. ja 1934. aasta suvel, milles kõik Ramola lauljad öeldakse kuuluvat Vanemuise teatri koori koosseisu.
Järgmised teated jazzilembesest vokaalansamblist on seotud eesti kultuurilukku läinud nimedega (kuigi laiemalt tuntuks said need nimed aastaid hiljem). Teise maailmasõja ajal, elasid Kaupmehe tänava kandis lähestikku Vallo Järvi ning õde-venda Hilja ja Kalju Hollas, kes moodustasid koos metsasarvemängija Roland Peritiga vokaalkvarteti. Vallo Järvi oli tollal juba vägagi lootustandev jazzkitarrist, kes kvartetile repertuaari arranžeeris ja ise pillil saadet sõrmitses. Võib oletada, et aeg-ajalt liitus temaga rütmigrupiks kontrabassi mängiv Kalju Hollas. See lauluansambel käis koos oma lõbuks ega esinenud avalikult, kuid neid kuulma juhtunud Valter Ojakääru vaimustus annab tunnistust kvarteti kõrgest tasemest.
Collage
Tehes ajas pika hüppe edasi, jõuame unikaalse ja uuendusliku vokaalansamblini Collage. Ansambli asutas 1966. aastal Raivo Dikson tookordse Tallinna Konservatooriumi üliõpilastest, kellele hiljem lisandus liikmeid Tallinna Muusikakoolist ja Pedagoogilise Instituudi muusikaosakonnast. Collage’ile andis nime selle asutajaliige Anne Erm, lähtudes asjaolust, et repertuaari võeti muusikat väga erinevates stiilides. Lauldi tol ajal moes olnud klassikalise instrumentaalmuusika seadeid, suurte jazzorkestrite partituure ja eesti heliloojate loomingut. See oli küll põnev, kuid ei toonud edu. Sarnaseid ansambleid oli maailmas palju.
Kuula laulu „Kõrgel katusel“ Collage’i esituses: |
Uudse suuna andis ansamblile tellimus laulda ühe telesaate illustreerimiseks viis eesti rahvalaulu, mis hiljem ilmusid ka Collage’i esimesel kauamängival. Teedrajavate seadete autor Aarne Vahuri ühendas jazzmuusika eesti arhailiste regilauludega – midagi niisugust polnud keegi varem teinud. Selles mõttes oli Collage veel üks Uno Naissoo ideede kandja. Collage’i saatis jazzmuusikutest bänd, kuhu kuulus ka Uno Naissoo poeg pianist Tõnu Naissoo. Tegutseti eelkõige stuudioansamblina. Laule salvestati Eesti Raadios, kus ansamblile repertuaari seadnud Aarne Vahuri töötas muusikatoimetajana.
Eesti regilaulu polnud terves meie levimuusikas kuigivõrd kasutatud. Uus perspektiivne suund hõlmas järgnevatel aastatel Collage’i repertuaaris olulise koha. Tollest perioodist pärinevad LP-d „Kadriko” ja „Käokiri”.
Hoolimata uudsest lähenemisest regilauludele loodetud läbilööki siiski ei tulnud. Tegemist oli ju jazziga, mis terves Nõukogude Liidus oli põlu all.
Aastail 1966-79 tegutsenud Collage’i avastamiseks kulus maailmal 30 aastat – alles pärast ansambli lagunemist hakkasid tulema kutsed rahvusvahelistele festivalidele. Paraku liiga hilja, sest ansambel Collage ei tule ilmselt enam kokku muidu, kui ehk tagantjärele välja antud plaadikogumike avaldamise puhul. Duubel-CD „Parimad lood 1970-1976” anti välja 2002. aastal ning 2014. aastal anti LP-komplektina „Collage” uuesti välja kõik ansambli vinüülplaadid: „Collage”, „Kadriko” ja „Käokiri”.
Collage on mõjutanud ja inspireerinud teisi eesti muusikakollektiive, näiteks Raivo Diksoni seadeid ansamblile Laine. Collage’i loomingule on hiljem oma tribuutidega austust avaldanud mitmed ansamblid. Nüüdseks on välja antud ka Collage’i noodiraamat.
„Üheskoos“ |
Aarne Vahuri
(1941-) on rahvamuusika kasutamise eeskujudena rõhutanud rootsi pianisti ja helilooja Jan Johanssoni loomingut, millega eesti muusikutel oli võimalus tutvuda 1966. ja 1967. aasta Tallinna jazzifestivalidel, ning Veljo Tormise teoseid. Vahuri ise osales oma oktetiga Tallinna jazzifestivalidel esinejana.
Kiigelaulukuuik
kujunes 1980-ndail aastail Tallinna Muusikakooli mõtte- ja õpingukaaslastest. Esialgu prooviti jõudu välismaiste vokaalansamblite arranžeeringutega, hiljem siirduti kodumaise muusika juurde. Ansambli sünnipäevaks võib lugeda 3. juunit 1985, kui Tallinna Matkamajas kuuiku esimesel kontserdil ristis tollane eestvedaja Tõnu Kaljuste ansambli ära, öeldes: "Täna on sündinud ansambel Swing Sing Sextet ehk maakeeli Kiigelaulukuuik“. Kuuikusse kuulusid ansambli juht Riina Roose (Tallinna Linnateatri muusikaala juht ning EMTA Kõrgemas Lavakunstikoolis lauluõpetaja), Toomas Rull (löökpillimängija ning paljude Kiigelaulukuuiku repertuaari kuuluvate laulude seadja), Olavi Kõrre (pillimees ansamblites Zorbas, Kukerpillid jt.), Riho Ridbeck (ansambli Hortus Musicus liige), Kadi-Signe Selde (vabakutseline laulja), Elo Toodo (on olnud lauluõpetaja Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ning viiuliõpetaja Vanalinna Hariduskolleegiumis).
Kuuiku kontsertidel on kaastegev Kuuiku "ihuhelilooja" ning klaverisaatja-konferansjee Olav Ehala.
Ansamblil on ilmunud 3 albumit: "Siidiplaat", Olav Ehala autoriplaat "Kino-Teater-Muusika" (1998) ning "Koidulast Ehalani“, mis valmis 2000. aastal, seda esitleti Kiigelaulukuuiku 15. sünnipäevale pühendatud kontserdil.
Mare Väljataga
(1956-) õppis laulmist Eesti NSV Riikliku Filharmoonia Estraadistuudios Heli Läätse käe all ning õpetaja ametit Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika osakonnas.Oma lauljateel on ta kokku puutunud muude stiilide hulgas ka jazziga, esinenud koos Lembit Saarsalu ja Arvo Pilliroo ansamblitega ning Aleksander Rjabovi orkestriga.
Aastast 1982 töötab ta Otsa-koolis pop-jazz-laulu õpetajana, õpetades sealhulgas ka ansamblilaulu. Sama eriala õpetab ta 2002. aastast ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Oma õpilastest moodustas ta 1999. aastal Mare Väljataga kvinteti koosseisus: Kaire Vilgats, Dagmar Oja, Jelena Juzvik ja Jakko Maltis. Kvintett on esinenud Jazzkaarel ja Jõulujazzil ning mitmel pool mujalgi.
Sheikid
Vokaalansambli Sheikid moodustas tulevane jazzlauljatar Kadri Voorand keskkoolis oma sõpradest: Eve Paju, Ilona Kirsi, Kadri Voorand, Jaanus Tepomees, Märt Murrik. Omanimeline CD ilmus 2009. aastal.
Kuula laulu „"Mis värvi on armastus" Sheikide esituses |
2010. aasta lõpus alustas koostööd uus vokaalsekstett Estonian Voices
, mille juht ja arranžeerija on samuti Kadri Voorand. Estonian Voices koosneb praegustest ja endistest EMTA tudengitest:Kadri Voorand – alt Mikk Dede – tenor Mirjam Dede – sopran Maria Väli – sopran Arno Tamm – bariton Aare Külama – bass Ansambli debüütplaat „Ole hea“ valmis 2014. aastal ning kohe võideti selle eest ka Eesti Muusikaauhind 2015 Aasta Jazzalbumi eest.
Kuula laule seksteti Estonian Voices esituses: |
Estonian Voices koosseis:
Sopran Maria Väli hakkas väljaspool koolilava esinema juba 10-aastaselt. Jazzmuusikat tutvustas Mariale kitarrist Tiit Paulus, kellega koos on esinetud nii Eestis kui välismaal. 2003. aastal astus 15-aastane Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane Jazzkaare kuulajate ette koos Tiit Pauluse ja Lembit Saarsaluga trio Kolmkõla koosseisus. Maria on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppe jazzlaulu erialal ja täiendanud end Trondheimis. Oma tähtsaimaks õpetajaks peab Maria Tiit Paulust.
Lisaks kvartetile osaleb Maria ka kahes vokaalansamblis – ansamblis Estonian Voices ning saarlannade loodud Söörömöös. 2011. aastal pälvis Maria lugu “Forgotten Garden” Uno Naissoo nimelisel omaloomingu konkursil esimese koha. 2013. aastal esitles Maria Väli autoriplaati „Elu on kui taevas“.
Mirjam Dede tegutseb TTÜ Big Band’i solistina ning on armastatud pedagoog Meero Muusikus.
Mikk Dede, üks nõutumaid tenoreid Eestis, on paljude tippkooride nagu Vox Clamantis ja Collegium Musicales liige ja solist. Koos on salvestatud hulgaliselt plaate ning antud kontserte üle Euroopa ja ka Jaapanis. Hetkel täiendab ta ennast EMTA-s jazzvokaali erialal.
Arno Tamm on pärimusmuusika populaarse ansambli Paabel solist, samuti oli ta muusikali “Libahunt” üks peaosalistest. Arno Tamm on ka Vikerraadio saatejuht ja Raadio Tallinn toimetaja.
Aare Külama on nõutud bass sellistes koosseisudes nagu Vox Clamantis ja Maneo ning pianistina osaleb ta ansamblis Näkk Loviise. Ta on lõpetanud jazzpianistina Viljandi Kultuuriakadeemia ning tegutseb ka kontsertmeistrina.
JazzInSisters!
Vokaalansamblis JazzIn Sisters laulavad Maris Aljaste, Marit Kiiker, Vivi Maar ja Viveli Maar. Oma hääled ühendasid neli kursuseõde vokaalansambliks 2011. aasta sügisel, õppides koos Georg Otsa nim Tallinna Muusikakoolis. Oma kuulumist vokaalansamblite eliitklassi on jazziõed tõestanud nii kohalikel konkurssidel kui ka Euroopa mainekal rahvusvahelisel vokaalansamblite konkursil Tampere Sävel, kus nad pälvisid mullu tugevas konkurentsis teise koha.